Posts Tagged ‘Probleemid kutsikaga’

Esimesel ööl igatses Jasmiine oma vennakeste järgi. Piiksus ja üritas magada. Kolisin elutuppa diivanile, et ta üksi ei peaks olema. Voodisse me koera ei luba, ta kasvab nii suureks ju. Miljon korda üritas ta sel ööl diivanile hüpata. Panin käe talle takistuseks ette ja peab ütlema, et juba hommikul oli tal juba selge, et see tegevus lubatud ei ole.

20140714_114621

Mingit pesa Jasmiine ei soovinud. Ta aina otsis jahedamaid kohti – ahjuesine kivipõrand sobis hästi. Tõin ka diivani ette vana kokkukeeratud teki, aga ikka nihutas ta end põranda peale, et palav ei oleks. Ja ilmad olid tõepoolest soojad. Tegin akna pärani lahti, et ööjahedust sisse lasta. Ja olin mures, et kas ikka kutsikas peab NII kiiresti hingama. Kell neli öösel läks nutt väga suureks. Viisin ta õue, kus ta ründsti end pikali  minu jalgade peale heitis ja ohates silmad kinni pani. Istusin öösärgiga terrassitrepil, varbad kastemärjas rohus, kutsika koonuke jalal.  Kasvataja juures oli ta maganud koeramajakese all augus. Aga koos oma pesakonnaga, kellest ta nüüd puudust tundis. Paar järgnevat ööd ta veel nuttis aeg-ajalt. Siis kusagil kella 4-5 paiku ärkas, nohistas vaikselt diivani ees oma asjadega mängida. Kuni lõpuks kl.6 ajal oma nina mulle kõrvaauku torkas. Siis kallistasime ja mängisime tunnikese, kuni kl. 7 tuli esimene söögiaeg.

Koera võtmine perre on suur vastutus. Juba enne kutsika kojujõudmist hakkasime oma kodu kutsika jaoks turvaliseks muutma. Esimene, mis mulle muret tegi, oli terrassitrepp. Bernid kasvavad väga kiiresti. Luud on algul nõrgad, kuna lihased ei suuda nii kiiresti areneda ja ei paku piisvalt tuge. Nad ei tohiks kukkuda ega treppidest käia. Samas ei tohi kutsikas ka treppe karta.

20140714_135754Õpetasimegi tema käpakesi ükshaaval tõstes juba esimesel päeval trepi selgeks. Alla  samamoodi, ja meie käed olid alguses n.o. valmis tuge pakkuma. Alla tulles kippus ta viimasel astmel ikka käntsu käima. Seepärast panime alumise astme alla veel madala kasti. No seda läks vaja nädal. Ometigi juhtus vahel, et kutsikas lihtsalt rõõmust teiselt astmelt alla kalpsas ja haiget sai.Vahel tuleb ta trepist üles veidi kiirustades ja jalg saab vastu astet valu. Tegelikult siiani hoian hinge kinni kui trepp parasjagu kasutusel. Tähtis on meeles pidada, et trepil ei toimu mingit mängu, trepp on alla- ja ülesminemise koht. Terrassil ei anna ma koerale mänguasju, millega põgenedes võiks ta kiirustama hakata või kuhu jalg võib takerduda.

 Niipea kui Jasmiine hakkas huvi ilmutama meie teise korruse trepi suhtes, panime ka sellele ette beebivärava ja teisele korrusele koeral asja pole. Midagi oli vaja ette võtta ka meie kõrge terrassiga, mille esikülg siiani on avatud ja ilma piirdeta olnud. Kasutasin ära kaks vana bambuskardinat, et kutsikal ei tekiks mõtetki terrassi servalt alla hüpata.

20140714_135727

Muret tegi mulle ka tiik. Iseenesest on tegemist väikese veesilmaga. Aga seda rajades plaanisime sinna vesiroosi kasvama panna ja seetõttu kaevasime ühe osa 70cm sügavuseks , servad on selle järsud. Juba paari kuu pärast pole probleemigi, aga kutsika pärast täitsime selle sügava osa kummuli pandud suure potiga.

unnamed[1]

Järgmine ohtlik koht on meie maja all asuvasse garaaži viivat teed ääristav paekivist serv. See on pea 2 meetrit kõrge. Ja algab sealt, kus lõppeb tiigi kõrval olev lillepeenar. Nägin kord, kui ta lillevart ampsides millegi peale haukuma ja hüplema hakkas. Kartsin, et mänguhoos võib juhtuda, et ta üle serva alla kukub. Niisiis leiutas Rain sinna kohe samal päeval aiakese ette.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sellelsamal pildil ongi lillevarsi naksava kutsika seljataga 1,7 meetrine sügavik. Järgmisel pildil piire ette pandud.

20140906_190202

Arvestama peab, et kutsikas närib kõike, mis ette jääb. Ja kui see asi vähegi toidu moodi välja näeb, siis pistab selle ka nahka. Seetõttu tuleb ära peita kõik elektrijuhtmed, väikese vidinad, mänguasjad, mille küljest närides tuleks väikesi tükke,  ravimid, olmekemikaalid , mürgised taimed – sügislill, sõnajalad, nartsissisibulad! Ka elupuud pügasin siis, kui Jasmiine toas magas. Puu ümbere laotasin vana lina, millele jäi siis lõigatud kraam.

Ei ole mõtet pahandada kutsikaga, kui leiate hommikul jalanõu, mida on näksitud (suuremad kutsikad ikka närivad katki) – peremehe süü, kui need on kutsikale kättesaadavale jäetud. Selge see, et tagantjärele pole mõtet ühegi asja pärast pragada – kutsikas ei saa aru, mille eest ta riielda saab. Kui kutsikas närib midagi, mida ei tohiks – mööblit näiteks, meie nähes, siis keelame teda, aga pakume ka kohe asendustegevust, anname näiteks puupulga, mida ta närida võib, ja kiidame  – koer tahab tubli olla ja kiita saada. See on parim motivaator. Jasmiine asus küll kohe ümbrust enda ilumeelele sobivamaks kujundama. Mõned toolijalad olid liiga kandilised, esikuvaip ebahuvitavalt sile jne. Meie ei erutu liigselt, ei saa lakkamatult “ei tohi -tada”. Kutsikapõlv on ju üks kord elus! Niisiis tühja sellest odavast esikuvaibast, las ta siis tõmbab sealt niite välja. Teisi vaipu ta ei puutu. Ka elutoa suure vaiba rullisin kokku ja ostsin sinna väikesi mittelibisevaid vaibakesi, mida hea pesumasinasse toppida. Libe põrand (väljast tulles on käpad märjad, põrandapesu järgselt on põrand  niiske) on koera luudele suureks ohuks, kui ta libastub. Samuti on tal võimalus nätsutada ühte üksikut plätut, mille paariline katki. Aga see on tema mänguasjade juures. Garderoobis varjasime jalanõudele ligipääsu esialgu toolidega.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAAlgul oli meil plaan  kutsikale keelata ka pääsu meie magamistuppa. Seal meie voodis on nimelt Mõmmi magamiskoht. Tahtsimegi Mõmmi privaatset ruumi suurendada. Kuna Mõmmi ei lepi kinnise uksega, siis tuli territoorium piirata muul moel. Kasutasime lihtsalt 30 cm laia lauda, mille ukseauku piirdeks panime ja sellest ise üle astusime. Ja kui kutsikas üritas sealt üle minna, siis ütlesime “ei” ja pöörasime tähelepanu mujale teda “siia” kutsudes ja maiust andes. Peagi sai sellest aga vahva mäng. Jasmiine läks piirde juurde ja pani käpa selle peale. Mina hüüdsin “ei” ja kususin ta enda juurde, mispeale muidugi maius järgnes. See ära krõbistatud, kihutas beebi jälle esimese asjana piirde juurde, pani käpa selle peale ja vaatas üle õla minu poole… 🙂 Tegin veel ühe vea –  et Mõmmi rahulikult süüa saaks, panin talle sinna tuppa ka toidu. Tegelikult õpetasin koera ju barjääri ületama kui maiuse teisele poole panin. Sest kutsikale selgeks teha, et see on Mõmmi oma, no see pole võimalik. Maius on maius ja sellele tuleb iga hinnaga ligi pääseda, isegi siis, kui maiust parasjagu polegi – kontrollima peab ikka minema. Paar nädalat mässasime ja lõime oma varbaid aina vastu seda lauda ära. Kuni ühel hommikul oli koer toas viis korda järjesti enne, kui jõudsime reageerida. Siis otsustasime, et meie autoriteeti õõnestab see, kui nõuame midagi, mida tagada ei suuda. Ja kui Mõmmil on tema voodi, siis ehk piisab. Ja lõpuks – kellele ei meeldiks ärgata, kui üks külm nina talle pihku poeb 😉

  Tervisemuredest esimene, millega kokku puutusime oli kõhulahtisus. Kasvataja Ingega nõu pidanult olime targemad – esimestel päevadel on stress ja see on loomulik. Tehakse vahet, kas väljaheide on kõva junn, pehme junn, aga hoiab ikka oma kuju, lasu või loik. Ja muret peaks tundma nimelt viimasel juhul. Et kui see kestab päeva ja koer loiuks muutub, tuleb arsti juurde tilga alla minna. Jasmiine kõht reageeris üsnagi, iga uue maiuse peale näiteks. Muidu on söögiks 1-st Shois kutsikatoit, see on väga kvaliteetne ja lisatoitu tegelikult andma ei pea. Samas närimiskonte ja pulki anname iga päev paar tükki. Kui on kõhuga probleem olnud, on Inge soovitanud keeta riisi ja anda seda kas ühe toidukorra, või kasvõi mitme asemel. Keedetud riisi kogus peaks olema 2 krõbinakogust. Olen keetnud lihapuljongil, näiteks hakkliha natuke. Aga võib ka lihtsalt veega keeta. Koerale väga riis maitseb. Ja kõht saab kenasti korda.

 Mõned korrad selle 6 nädala jooksul on koer ka  oksendanud. Esimesel korral oli tema enesetunne hea, elurõõm nagu ikka. Sellise ühekordse oksendamise pärast muretsema ei pea. Teine kord oli siis, kui just algas kuumalaine. Kolm nädalat 30 kraadi kuumust. See oli musta paksu kasukaga kutsikale ikka liig. Ta veetis oma päevad ainult toas jahedamaid kohti otsides. Kolmanda päeva hommik algaski ägeda niutsumisega, siis oksendati, hommikusest söögis keelduti, poeti diivani alla ja muudkui hingeldati. Kl. kahe paiku päeval hakkas mulle muret tegema, et Jasmiine pole ei söönud ega ka joonud. Oli väga apaatne. Torkasin talle veekausi nina alla, aga loiult keerati pea ära. Helistasin kohe Ingele, kes samuti äravusse läks ja soovitas koera paar tundi jälgida ja haiglasse kihutada, kui beebi jooma ei hakka. Vaene kutsake! Ilmselgelt oli tal kuumarabandus. Pistsin oma sõrmed veekaussi ja ta lakkus need kuivaks. Jootsin teda nii 5 minutit, mis peale kutsikas elavnes. Mõistlik oleks ka kutsika kubeme piirkonda panna jahedad pudelid või lapid.  Ja poole tunni pärast tundis huvi ka toidu vastu. Hiljem, kui väljas jahedaks läks, siis ka mängisime, aga vähem hoogsalt. Ja järgmisel päeval ostsin majapidamisse konditsioneeri. Seal ees kõht püsti pikutades elas Jasmiine kuumaperioodi üle. Aga kuumus on Bernidele saatuslikuks saanud. Sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega.

 Suure koerte puhul veel on ohuks mao tursumine ja keerdumine ümber oma telje. Seetõttu on soovitav, et koer peale sööki oleks mõni aeg rahus. Intensiivselt mürama temaga hakata pole hea. Olin just Ingega seda probleemi arutanud ja otsustanud söömisrežiimi nihutada rohkem une-eelsele ajale. Kui siis õhtul kutsikas üritas nagu magama jääda, aga kiunatas ja proovis teist asendit, no ei leidnud nagu kohta, nuttis ja muudkui viskles ühest kohast teise.  Nii umbes 5 minutit. Samas ta ka krooksatas korra. Ja kõik sümbtomid olid just nimelt sellised, nagu nad selle hädaga olema peaksid. Aga mao pöördumine vajab kiiret operatiivset ravi. Armas aeg – olen eluaeg inimesi ravinud, aga kutsikaga tunned end nii abituna! Lõpuks viis Rain Jasmiine õue, kus ta veelkord oksendas ja jäi peale seda rahulikult magama. Nii, et õnneks lahenes asi seekord kenasti.

Üpris kergelt reageerivad Bernidel ka silmad. Kuna kutsikas armastab kaevata, sattub silma mulda ja liiva, silmavalged muutuvad põletikuliseks ja punetavaks ja ajavad aina rähma. Puhastamiseks esialgu füsioloogiline lahus. Proovida võib kummeliteed. Kui asi läheb hullemaks, siis konsulteerida loomaarstiga. Järgmine etapp on põletikuvastased tilgad. Ja lõpuks hormoonid.

Pesta pole kutsikat esialgu vaja. Kui , siis harjutada, pestes esialgu ainult käpad ja kõhaluse näiteks. Kuid kuivatamine peaks toimuma fööniga. Niisiis vaja koera fööniga harjutada. Ja olla väga ettevaatlik, et mitte kuuma fööniga koerale valu teha. Mul on kahtlus, et Jasmiinega ongi nii juhtunud, sest ta kardab fööni mis hirmus. Kui ma enda juukseid kuivatan, haugub ta ohutust kaugusest lakkamatult. Olen jätnud fööni või tolmuimeja tööle ja tegelenud kutsikaga ja maiust andnud. Kuid lähemale kahest meetrist ta sellele surinale ei tule. Nii, et pesemisele me mõtlesime ühel õhtul, kui kasvataja Inge ei soovitanud seda teha.

Pesemine ei peaks Inge sõnul toimuma õhtul. Kui kutsikas niiske nahaga magama jääb, võivad tekkida haudumused ja kui lisandub veel nahavigastus, siis Hot-Spot. St. tekkib haudumus ja põletik, mis vajab kiiret ravi. Karv aetakse ära, haiget kohta loputatakse, vajadusel antibiootikumid jne.

Järgmine, millega varakult tutvust teha, on autosõit. Meie panime Jasmiine tahaistmele, ma istusin ise ta kõrvale, võtsin ta oma kaenla-alla. Ja tema käpp pidi tingimata olema minu kintsu peal – nii on ikka igati kindlam. Autos käitub Jasmiine nagu kukupai. Mõned nädalad hiljem pidin ise roolis olema ja panina kutsika esialgu esiistmele, lükates istme nii ette kui võimalik, et ta pidurdades alla ei kukuks. Oma koonu tahtis ta ikka mu käel hoida. Edasi juba proovisin, kuidas ta üksi tagaistmel käitub. No väga rahulikult! Lasi enda aga kohe kõhuli ja ei mingit probleemi. Meil on üks väike kauplus, mille ukse ette on võimalik hästi lähedale parkida. Hakkasin tegema kiireid poekäike – sõnagi lausumata läksin autost välja, tegin imekiire ostu ja kohe tagasi. Jasmiine nii kenasti vaatas aknast välja. Nii olen harjutanud teda mind ootama. Aga mitte pikka aega.

Kord sõitis üks auto mulle kõrvalteelt ette, olin sunnitud järsult pidurdama. Koer lendas kahe istme vahele. Peale seda toppisin istmevahed täis, panin sinna vana diivani padja ja kõrvalistuja tooli nii taha kui annab. Nüüdseks on Jasmiinel ka turvatraksid autoga sõiduks. Autosse olen koera tõstnud. Välja samuti, kuigi see läheb iga päevaga raskemaks. Aga hüppama kutsikas ei peaks.

Väga hoolikalt väldin tema ületoitmist. Kehakaal kasvab hullult kiiresti. Vaat, et kilo nädalas. Ühel hetkel hakkavad jalad pikemaks venima. Lihased ei arene nii kiiresti. Ja liigesed peavad selle massi ära kandma. Seepärast ongi eriti ohtlik treppidest laskumine – kogu kehakaal on siis esikäppadel. Oleme teinud neljandast elukuust iga päev lühikesi jalutuskäike, et lihased ikka areneksid, see on nii tähtis. Ja õige ja täisväärtuslik toit, milleks kvaliteetsed koeratoidud on parimad.

Olen seda postitust enne avaldamist täiendanud mitu kuud. Aga paigutan ta siiski siia, kusikatoomise peatüki järele. Et oleks loogiline järjestus.

Minu väikesed tarkused. Ehk on kellelegi abiks. Olen ise lõputult tänulik oma “tugirühmale”, kelle kogemustele alati loota saan.

Mida aeg edasi, seda rohkem armun Berni-Alpi karjakoera suurepärasesse iseloomu ja tarkusesse. Ja ma ei ole kahetsenud kordagi oma otsust nimelt see koer võtta.