Inimestega on lihtsam. Aga meie väikesed loomad – Kassu ja Mõmmi.

20140713_153717

Mõmmi oli alguses Jasmiinest väga huvitatud. Ühel hetkel aga mõistis ta, et et see tegelane ju ei lähegi enam ära. Jääbki siia! Ja siis tekkisid pinged. Jasmiine ju tahtis mängida. Aga tema elukogemus oma pesakonnas ütles, et mängimine tähendab võidu jooksmist, teineteise näksamist ja tingimata pikali lükkamist. Mõmmi on aga vana ja habras. Tema sellist mängu ei tahtnud. Kes siis tahaks haiget saada! Samas, tuleb ju olla hea koer ja kõik ära kannatada. Kolmandal päeval näitas Mõmmi Jasmiinele hambaid ja lõrises tema peale korralikult. Ja ootas meie halvakspanu. Meie aga kiitsime teda, mispeale väikese koera enesekindlus tõusis – ta mõistis, et võib enda eest seista.

Nüüdseks, kui Jasmiine on meie juures elanud juba peaaegu kaks kuud, on olukord selline, et Jasmiine magab meie voodi all, Mõmmi voodijalutsis nagu ennegi. Hommikul, kui Jasmiine ärkab ja ta pea tudusena voodi äärele ilmub, et meid kõiki üle vaadata, võtab Mõmmi ta lõrinaga vastu, Jasmiine koon hakkab ka juba kipra minema ja haugub vastu. Nii, et peame vajalikuks juba mõlemaid tagasi tõmmata. Kuna oleme kõik õhtuti kaua üleval, püüame oma hommikust uneaega võimalikult pikaks venitada. Jasmiine jälle otsib siis endale tegevusi ja üheks nende hulgast on Mõmmilt kõikide tema mänguasjade ära pätsamine ja nendega piiksutamine. Mõmmi ei takista seda enamasti. Kuid vastutasuks veab vahel võidurõõmsalt oma voodisse Jasmiine kõige lemmikumad asjad.

Vahetevahel on nad kahekesi nagu kukupaid – näiteks autos sõites ja siis kui neile mõlemale maiust annan – kuna Mõmmi hambad väga viletsad, tuleb talle kõik hästi peeneks teha. Nii nad istuvad  minu ees ja ootavad oma järjekorda – Mõmmile, Jasmiinele, Mõmmile, Jasmiinele… toidan neid nagu linnupoegi. Tundub, et mõlemale see väga meeldib ja Mõmmi juba hästi ei tahagi oma kausist süüa. Kiidame neid alati, kui nad teineteisega rahumeelselt läbi saavad. Ja peab ütlema, et kuigi jääb mulje, et Mõmmi on Jasmiinest surmani tüdinenud, juhtus Jasmiine ühel päeval magamise ajal niuksatama. Esimene, kes kohale kimas vaatama, mis juhtunud, oli nimelt Mõmmi. Autoga sõites (meile ei mahu pähe, mis põhjusel nad mõlemad siis nii paid on) vaatab Jasmiine ainiti Mõmmile otsa. Ja kui uni võimust võtab, pistab oma nina Mõmmi kasukasse ja ohkab õndsalt – ta on ju kõigest koerabeebi!

Kui Mõmmi õue läheb, on Jasmiine tal pidevalt tihedalt kannul, laskmata teisel isegi rahulikult jalga tõsta. Ja ikka on väga lõbus teist haukudes taga ajada. Sellist käitumist keelame, aga peab ütlema, et ega see väga ei mõju. Kui Jasmiine väga häälekaks ja agressiivseks on muutunud, siis peale esimest keelamist oleme ta mõned korrad eraldanud – kõige ebahuvitavamasse ruumi. Ainult minutiks. Sellest piisab, et ta rahuneks ja solvunult magama rüntsataks.  Sageli laseme Mõmmi õue siis, kui Jasmiine toas, et ta saaks rahulikult aias ringi nuuskida.  Arvan, et kahe kutsikaga oleks kergem – nad saaksid oma müramised vähemalt omavahel ära mürada.

Kui soovime Jasmiinega kutsikakooli või kusagile minna, siis rihma peame enne kotti hakkama panema. Sest kui Mõmmi näeb, et kusagile minnakse, ei ole ta mingil tingimusel nõus maha jääma. Kui Jasmiinega midagi õpime – näiteks näituseseismist või kohale minekut, on Mõmmi kohe platsis – tema ju tahab ka õppida ja selle eest maiust saada.

Kokkuvõtvalt ütlen, et kui peres on varem koer, siis tuleb esimestest hetkedest  jälgida, et ka tema saaks piisavalt tähelepanu ja hellust. Nüüd on peres koerakari, kus kehtivad reeglid ja õigused mõlemale. Vana olija jaoks olulised asjad peavad säiluma. Ka peremehe aeg tema jaoks.

Oleme arutanud neid probleeme mitme kasvataja ja koertekoolitajaga. Nii palju kui inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Kes arvab, et koerad saavad ise oma suhtetega hakkama, osad, et kui ei saa, siis tuleb nad eraldada.  Kes arvab, et tuleb sekkuda kui vanale koerale liiga tehakse, kes arvab, et mitte.  Oleneb koerast ka. Jasmiine on bern, kes kasvab iga päevaga. Mõmmi on 12 aastane kääbuspintšeri laadne väike koer. Meie sekkume.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väga suur murekoht on meie jaoks Jasmiine suhted Kassuga, kes oli meie pere armas iseteadev kiisukene oma turvalises keskkonnas. Kutsika majjatulles põgenes ta teisele korrusele, alla ei tulnud, ei söönud ega joonud, kuigi viisin talle sinna toidu ja liivakasti, kõhnus ja käis ainult nagu vari mööda maad libisedes. Nii kahju oli! Meil kõigil. Konsulteerisin jälle kõigi tuttavatega, kellel kogemus bernide -kasside või muidu suurte kutsikate perrevõtmisega. Kõik kirjeldasid samasugust olukorda. Naabri kass kolinud näiteks maja võrra edasi, kui Pärri tuli. Osad bernid pidid maha murdma kõik kassid, kes nende territooriumile satuvad. Olin väga õnnelik, kui googeldades pildi leidsin, kus bern ja kass mõlemad peremehe süles. See peab ju siis olema võimalik!  Nii jõudsin Katri-Helena blogisse, kellega kohe ka ühendust võtsin – (koerad ikka on oma peremehe nägu – kõik bernikasvatajad, kellega suhelnud olen, on eriliselt meeldivad inimesed! 😉 ) Ka tema kass elavat teisel korrusel, vahel nühkivat end vastu koera, aga üldiselt ikkagi hoiadvat eemale. Olin kohe murest murtud kassi pärast!

Lõpuks tuli Indrek mõttele mida teha. Kui tõime kassi, siis oli Mõmmi 6 aastane. Et nad harjuksid, hoidsin neid kaks öödpäeva ühisel territooriumil, ehk siis meie voodis, mõlemat silitades ja rääkides, kui paid ja kallid nad on. Indrek arvas, et äkki peaksime kasutama sama meetodit. Tegimegi nii – läksime kogu perega elutuppa – Jasmiine – kui ta parasjagu väsinud ja unine oli, Mõmmi ja meie kõik. Kassi tõime ka ja ukse sulgesime. Ja lihtsalt vaatasime koos telekat nagu üks pere. Et kass vähemalt saaks VAADATA, kelle ja millega tegu. Nii kolm õhtut pool tundi korraga. Kass oli ikkagi hirmul ja stressis, aga istus mu süles. Jasmiine teda algul ei märganudki. Kui lõpuks nägi, siis vaatas ja vaatas ja muidugi tuli paar haugatust. Kass susises jne. Päris kokku nad ei saanud. No ei saa öelda, et see nüüd olukorra lahendanud oleks. Aga paremaks läks küll, sest juba järgmisel hommikul julges ta korraks alla tulla.  Kass kardab koera ja põgeneb ikka kärmelt üles või kusagile kapi otsa.  Üritan kassi tema ülakorrusel paitamas käia. Loomulikult pole tema elu enam endine. Olime mures, mis juhtub, kui kassil algab jooksuaeg. No nüüdseks on see üle elatud. Ühel kahtlasel vaikusehetkel nägin, kuidas Jasmiine istus imestunud näoga puusad laiali esikus, kass aeles tema nina ees. Jasmiine vaatas pea ühele ja siis teisele poole viltu, tõmbas keelega üle kassi näo ja lõpuks heitis pikali nina vastu kassi. Nendel päevadel oli Jasmiine kassi kõige suurem lohutaja. Seda suurem oli nutt, kui tavapärases olukorras kassi nuusutama hiilinud kutsikale  nina pihta valus käpalöök lajatati.

Üldiselt ootame ja loodame, et Jasmiine ikka vanemaks ja targemaks ja rahulikumaks muutub. Meie väikesed kallid loomad! Nii tahaks, et kõik võiksid õnnelikud ja rahul olla meie kodus!

 

Kommenteeri