Sel suvel esimest korda metsa pääsedes olin nii elevil. Armastan metsa, kus männid oma  tüved samblast välja sirutavad ja mustikavarred on kutsuvalt marjadest lookas.

20150728_124144

20150728_124116

Uskumatu, et omameelest risti-põiki läbikammitud Haapsalu ümbrus võib pakkuda veel üllatusi. Tuli mõte otsida üles kusagile Pullapääle rajatud (Ridala valla poolt –   teerada ette niidetud ja riietuskabin paigaldatud) supelrand. Sinna suundusime poja ja Jasmiinega. Jätsime auto Aleksander III mälestusmärgi juurde. Kunagi käis Vene tsaar Pullapääl suvitamas ja küpsetanud ka lõkkel kartuleid. Ja et järeltulevad põlved seda ära ei unustaks ja keegi sellest 21. sajandil oma lapiteki-blogis kirjutaks, siis rajati paar aastat pärast tsaari surma uhke mälestusmärk, mis kunagi nägi välja nii

1256[1]

Ma tõesti teadsin, et see kusagil on, aga ma pole osanud seda sirelipõõsas märgata ja ausalt öeldes pole nagu otsinud ka.  Möödunud aastal otsustas miski kultuuriselts seda taastama hakata ja esimese asjana siis ilmusid taas sibulkuplid, mis nüüd põõsast välja ulatuvad.

20150802_143752

Vot sellesama mälestusmärgi kõrvale jätsime auto ja suundusime taamaloleva lahesopi juurde. Puud on suureks kasvanud ja niimoodi meri enam ei paista nagu aastal 1896. Kõndisime lahe serva mööda läbi  lilleaasa!

20150729_105736

Pullapääl kasvab hulgaliselt kõikvõimalikke käpalisi ja liblikõielisi , mille nimesid ma kahjuks ei tea. Puudusin sel päeval koolist, kui aasalillede osa oli 😛  Aga lutserni, raudrohu ja ristiku-nutid tunnen ikka ära. Oo, ma tundsin end nagu üks paks mesimumm, kelle suureks sooviks kõik need õied läbi sumistada (loe üles pildistada).

20150729_105854

Sama tundis ilmselt ka Jasmiine, kes kalpsas õnnelikult kõige selle toreduse keskel ringi, korjates kindla peale karja pahasid putukaid – neid, kelle nime ei tohi nimetada. Igal juhul mõistis ta olukorda täiega nautida.

20150802_142338

20150802_142054

20150802_142044

DSC_0612

Nautisime vaikust, lõhnu ja vaateid. Hobulaid, Vormsi, Seasaar ja Noarootsi. Ja meie seljataga Haapsalu.

DSC_0596

DSC_0604

Alustasin seda postitust paar päeva tagasi. Pean ütlema, et olen vahepeal arenenud (elukestev õpe). Ja oskan juba nimetada enamiku õitsejate nimesid. Kusjuures ei postitanud FB aiahoolikute grupis, et ahoi, mis taim see on. Hoopis googeldasin ja leidsin nii vahva koha, nagu Siiri Konksi herbaarium. Tõeliselt hea töö on tehtud! Olen vaimustuses! http://www.cybernature.ee/herb/

Niisiis teatan nüüd uhkelt, et roosa õitseja on haisev jooksjarohi. Ülemisel  on arujumikad (all vasakul nurgas) ja emaputk.

DSC_0614

See kollane on käokannus, lilla põldjumikas.

DSC_0632

Ja minu koju korjatud kimbus on harilik härghein (see sini-kollane nõgese moodi), hobumaran  (kõrge kollane, lõhnab, mis meeletu), tagapool raudrohi. Paremal küljel kerakellukas.

20150802_202329

Kommenteeri