Kaunist suve jätku kõigile ja suur tänu huvi tundmast, kuidas käsi käib! 😉 Ikka iga päevaga paremini käib. Aga käsitööd seekord ei tule. Aiandust ka ei tule. Tuleb pigem lemmikloomapostitus paljude mulle nii armsate piltidega. Miks praegu? Sest 13. juulil lisandus meile uus pereliige, minu ammune unistus, minu sünnipäevakingitus – Berni-Alpi karjakoera kutsikas Jasmiine. Mul oli ka enne kass ja koer. Minu võlg nende ees, et ma ei ole neist kirjutanud varem, sest neist kirjutamist on nad väärt iga karvaga sabaotsani välja.

Maalapsena on loomad mind ümbritsenud pere loomuliku osana aegade algusest peale. Talus oli suhe loomadega teistsugune – kassid olid selleks, et püüda hiiri. Koerad valvasid ketis või aedikus maja ja toas üldjuhul ei käinud. Kellelgi polnud erilist aega nendega piisavalt tegelda. Aga loomulikult neid armastati. Koju tulles koerale “pai” teha oli ikka kohustuslik. Ahju ukse ees nurruv kass tähendab mulle ideaalis kodurahu ja turvalisust. Määratlen end julgelt nii kassi- kui koerainimeseks. Samas, teades nüüd, kui teistsugune on suhe lemmikloomast koeraga, kes on tõeline pereliige, tekib valus tunne mõeldes meie Sullile ja Paukale ja Serrile, kes olid õuekoerad ja enamuse ajast jälgisid oma pere, ehk siis koerale nii olulise – tema karja – toimetamisi distansilt, saamata selles ise osaleda. Meie maja ümber puudus nimelt aed ja suuri koeri lahti lasta vanemad ei lubanud. Koer aga vajab ja suudab ka pakkuda palju rohkemat. Tunnen, et see on mu karmavõlg. Aga lapsena ei olnud minu võimuses midagi muuta.

Minu iseseisva elu esimene loom oli rott nimega Suzanna. Küll oli ta armas ja intelligentne! Elasin siis üksi ja ööpäevasest valvest koju tulles oli esimene asi kutsuda Suzannat, kes siis pliidipuude vahelt välja ilmus ja mööda minu kleidisaba mulle õlale ronis. Rott on äärmiselt tark loom. Nii vahva oli tema toimetusi jälgida, kuidas ta võidukalt pea kuklas ja saba püsti järjekordset aaret kapi taha oma “aita” vedas. Kuidas ta uudishimulikult kõik külalised üle vaatas. Susanna elas mul korteris vabalt ringi lipates. Paraku elavad rotid vaid 2 aastat ja Suzi polnud erand. Kahjuks pole mul temast ühtki pilti. Aga ta nägi välja täpselt selline – imeilusate mustade silmadega.

images9TT8CWM2

Järgmised koduloomad olid merisead. Poisid olid siis juba lasteaiaealised. Alguses isane Ruudu ja siis Nupsu-tüdruk.

Edasi tuli must kääbusküülik Viktor. Väga armas väike must jänku, tutt kahe kõrva vahel. Võtsime ta tegelikult Ruudule seltsiks. Nupsu oli oma teise pesakonna keiserlõike järgselt põletiku tõttu surnud ja Ruudu üksi kurb. Lugesin, et küülikud ja merisead moodustavad hea koosluse. Tegelikult oli küülik ikka merisea kohta liiga intensiivne, hüppas aina üle tema ja et Ruudut säästa, panime ta suurde puuri kuhu Viktor ei pääsenud. Jänkut on väga huvitav jälgida. Ta hüppab toas ringi nii tähtsa näoga, et kõikide teiste toimetused kahvatuvad tema oluliste asjade kõrval . Puhhi – raamatu jänku on ehe näide. Samuti uudistab ta kõike nii, nagu näeks seda esimest korda. Meie elasime sel ajal korteris. Jänku elupaigaks valisime köögi. Esimesed kolm päeva hoidsime köögiukse kinnisena. Ja sellest piisas, et üle lävepaku ta ei kippunud, tema territoorium oli paigas ja seal ta õnnelikult ringi kalpsas. Kahjuks leidsime ta ühel tõeliselt kuumal suvepäeval tema puurist surnuna. Kuigi olime puuri paigutanud maal kõige jahedamasse kohta. Meie armas jänku, loodan, et olid selle aasta meie juures õnnelik.

Vaikselt olime mõlgutanud koera-mõtteid, vaadanud erinevaid tõukirjeldusi jne. Korteris elamine seadis piirid koera suurusele, kuigi mulle on alati meeldinud suured koerad. Ja ikka karvasemad. 30. detsembril 2002 sündisid minu sõbranna kääbuspintšeril Donnal kutsikad. Ega ei ole mulle nii südamelähedane selline koleeriline pisike sile koer. Aga läksime kutsikaid vaatama. Ja üks neist imetillukestest oli nii armsalt mitte-pintšerlikult karvane, et otsustasime – tema me võtame. Pererahvas oli ta ristinud Mõmmiks just tema koheva kasuka pärast. Mõmmi tuli meile 2003 sõbrapäeval.

HPIM0815

Küll oli ta armas! Ja pisike! (Tema kodust kaasa tulnud sebra on 10 cm pikk!) Ja nii palju temperamenti!

HPIM0821

Kui võtame koera, siis igal juhul voodis ei hakka ta käima. Kas tuleb tuttav ette? Aga esimesed ööd on ju kutsubeebi kurb ja teeb voodi ees niuks -niuks. Loomulikult tuli ta kaissu juba esimesel ööl. Ja sinna on ta jäänud tänaseni – meie jalge otsa. Ja kui mina tööl, siis magavad nad Rainiga seljad vastamisi – nii on kindlam ja soojem. Kui Raini üks käsi hoiab raamatut, siis teine käsi sügab Mõmmi – see juhtub kohe märkamatult, et üks väike pea on end käe alla sättinud ja kõhu püsti keeranud.

100_0005

Kui Mõmmi ema Donna olevat oma pesast kõik oma mänguasjad välja loopinud, siis Mõmmile vastupidi on tema asjad väga tähtsad. Seesama elevant on tal alles praegugi. Siis veel piuksuv ahv. Kummist kondi tõime talle ka. Näitasime ette kuidas see piiksub. Mõmmi tonksas konti samamoodi ninaga ja hüppas eemale, kui “piiks” käis. Aga kont on tema tähtsamaid mänguasju. Siis veel roosa tutt. See on tegelikult karvane tolmuhari, aga roosa tutt peab kaisus olema. Vahel, kui oleme end televiisori ette sättinud, siis Mõmmi tuleb ka. Ja kindlasti koos mingi oma asjaga. Nii on see tulemine ju tunduvalt tähtsam.

sokk siia!!!

Juba kutsikapõlvest saati on Mõmmil harjumus peale sööki, kui kõht kõvasti täis, võtta oma ahv või kont ja hakata seda piiksutama, ise haleda häälega kaasa lauldes. Vahel ehmume, et mis nüüd koeral viga. Siis aga meenub, et ta ju sõi. Loomulikult, kui kõht on täis, siis on aeg kunstiga tegeleda. Aga mis tema peas sel hetkel toimub, ei oska me välja mõelda.

Kääbuspintšer on oma loomult energiline, tark ja erakordselt suure valvamisinstinktiga. Viimane on justkui tema eluülesanne! Niisiis, kui ta kellestki väga lugu peab, siis esmase asjana pätsab ta ära kojujõudnud pereliikme kinda või jalanõu, veab endale voodisse, paneb koonu selle peale ja valvab. Mõni aeg seda asja kätte ei saa. Kui tõesti väga on vaja, siis tuleb mingi kavalus välja mõelda, näiteks uksekella anda. Aga muidu oleme jätnud loomale tema rõõmu. Ta ei tee midagi katki ja peagi kaotab valvamise vastu huvi. (Väljaarvatud juhul, kui tegemist on millegi VÄGA väärtuslikuga – näiteks laua pealt pätsatud pirukas. Seda valvatakse vahel mitu päeva!)

Kui diivanil kerratõmbunult telekat vaatamast tõusta, võid päris kindel olla, et diivani ees on ootamas ainult üks suss. Parimal juhul näed Mõmmit ukse vahel seismas pastel suus – sest äkki Sa ei märganudki, et ta ühe ära viis. Ja kui veel öelda, et kes see viis ära emme sussi, no siis on väikesel koeral rõõmu niiiiii palju, et sellest ei raatsi me teda kunagi ilma jätta. Nii armas ja naljakas on see!

Kui 10 aastat tagasi tuli meie perre Rain, hakkas Mõmmi ilmutama lausa haiglast huvi tema tühjaksjoodud kohvitasside vastu. Taipasime peagi, et põhjuseks on mesi, mida Rain armastas kohvi sisse panna. Juba purki avades hakkas koerake tegema hiigelsuuri hüppeid. Sellest ajast sai alguse igahommikune rituaal – kui Rain tõuseb, siis esimese asjana saab Mõmmi purgist veidi lusikaga mett. Nagu mõmmidele kohane. Vahel kui vabal päeval kaua põõname, paneb Mõmmi oma koonu Raini kõhu peale ja valvab igaks juhuks, ükskord peab ju peremees ometigi ärkama. Lausa imetlusväärne, kui suur võib olla ühe väikese koera kannatus! Aga eksite väga kui kujutate ette, et KUI siis Rain ärkab, et siis on Mõmmi enne köögis kui tema. See oleks ju väga odav! Ei, rituaal näeb ette seda, et Mõmmi jääb voodisse, kuulab kõrvad kikkis kuidas purk avatakse ja sahtlist lusikas võetakse, siis ütleb Rain: “Mõmmi, kas sa mett tahad?” Mõmmi lausa väriseb aga laseb end oodata. Ja kui lõpuks Rain ükskõikse häälega ütleb “No eks sa ise tead”, siis on väike koer krapsti kohal ja saab oma meekese ja pai samal ajal. Ühel hommikul aga juhtus, et pereisa läks esimese asjana duši alla, Mõmmi aga arvas, et juba tööle. Oi, kus siis läks nutt lahti, sest tähtsad asjad olid jäänud ju kõik tegemata.

Minu lapsed on üles kasvanud koos Mõmmiga. Ma arvan, et see, mida tähendab koer lapsele, ei saa kuidagi ületähtsustada. Seda ei saa mõõta ega kuidagi tasuda, me jääme oma loomadele igavesti tänuvõlglasteks.

100_0002

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja sarjast “kümme aasat hiljem”

Indrek Mõmmiga

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mõmmi on väga tähelepanelik! Ta jälgib pidevalt meie kehakeelt, saab väga hästi aru, kui telefonihelinale järgneb kellegi küllatulek ja teab täpselt, millal on koolist või töölt kedagi oodata. Ta on jätkuvalt krapsakas, küllap on oma osa ka meeprotseduuridel. Meie kallis koerake!

20140529_111021

Nagu minulgi, nii on ka Rainil olnud alati kassid. Ühel hetkel tundsime, et ilma kassita pole enam võimalik. Juulis 2006 sündisid Sirje kassil pojad, keda vaatama läksime. Kaks poega, hallivöödilisel oli juba omanik olemas. Aga meie loomad on ikka kõik mustad.

kiisipoeg

kiisuga

Septembris siis tõime Kassu tema uude kodusse (ükski muu nimi talle külge ei hakanudki). Loomulikult soovis Mõmmi selle väikese nuustaka korralikult üle nuusutada. Mida aga Kassu jälle ei soovinud ja väljendas seda küür seljas susisedes ja kõiki oma karvakesi turri ajades. Siin on näha Mõmmi järjekordne katse.

tutvumine

Selle kohtumise panin ka lapitöösse.

tutvumineL

Loomulikult soovisime, et ka Mõmmi tähelepanuta ei jääks. Kaks päeva lebasin nendega voodis, koer kõrval hüplemas ja kass kõhu peal. Ja muudkui kordasin, et Mõmmi pai, kiisu pai. Teadsin, et kui nad juba ühele territooriumile magama jäävad, siis on pool eesmärki saavutatud. Ja nii oligi. Kassikene kohanes meil kenasti.

Picture 008

kasskorvis

Mõmmiga saavad nad väga kenasti läbi. Ainult kass ütleb, kuidas elu käib. Tema on peremees. Kas teadsite, et “näu” häälitsus on suunatud ainult inimestele? Omavahel kassid seda sõna ei vaja. Ka Mõmmiga suhtleb Kassu kurrudes, nagu kassiema oma poegadega. Kui Mõmmi tuleb väljast, siis võtabki kass ta kurrudes vastu ja nuusutab hoolikalt üle.

kaisus

Joob meie kassikene ainult kraanist. Hädapärast sobib ka kartulikeedu pott või liitrine plastmassist piimakann. Aga mitte mingil juhul mõni muu anum.

nõudepesu

Kuna meie tänaval sõidab päris palju autosid, otsustasime kassi üksinda välja mitte lasta. Aga rihmaga me käisime mitu korda päevas. Talle see nii meeldis. Ja tema kehakeel oli väga väljendusrikas, kui ta ägedalt näugudes (sest inimesed ju muud keelt ei mõista!) meid korvi juurde suunas, kus tema traksid ja rihm asusid (seesama korv tema kraapimispuu otsas, milles ta väikesena magas). Loomulikult ei saa kassiga kenasti mööda aeda jalutada. Tema ikka läheb sinna, kuhu temal on plaan minna. Ja iga rohututti on vaja nuusutada 10 minutit. Samuti näkitseda minu lillepeenras üht kõrrelist, mille nime ma ei tea. Rihmaga jalutasime mitu aastat. Nüüd on kassil tema territooriumi piirid selged ja õues käime juba ilma rihmata.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

kassu profiil

Picture 046

Kassukene on minu kass. Minu paid meeldivad kõige rohkem ja minu sülle sätitakse ennast magama. Võib olla on põhjuseks just need kaks esimest päeva meie kodus. Kui silitab keegi teine, siis kannatatakse see ära, aga pärast pestakse end raevukalt veerand tundi. Kass on iseteadev ja enesekindel, see on nii võluv. Lugesin kusagilt, minu meelest peab paika:

koer peremehest – sa söödad mind ja annad mulle peavarju – sa oled vist jumal.

kass peremehest – sa söödad mind ja annad mulle peavarju – ma olen vist jumal! 🙂

tiiger

Selline rahulik oli siis elu-olu meie peres. Ja nüüd keerdus kõik peapeale. Sest meile tuli Jasmiine …

 

Kommenteeri