Koos munadepühadega lihtsalt peab tulema ka kevad. Nii on see alati olnud.

20160325_091044

 

 

Seekord oli mul kindel plaan õmmelda kööki erilised ja ägedad kardinad. Midagi kollast, muud ma ei teadnud. Kui ma materjali või ideenatukese jahi käigus üht teiseringipoodi külastasin ja neid kollaseid heelgeldatud linikuid nägin, tuli mürinal inspiratsioon.  Midagi sarnast olin ka kunagi internetis näinud, niisiis päris uus ja minu väljamõeldud see idee polnud. Aga mis üldse maailmas veel järeleproovimata on. Eriti käsitöömaailmas.

20160325_113053

Niisiis hakkasin proovima, kuidas neid päikeseid paigutada.

20160325_115554

Sellisel alumise servaga ta valmis õmblesingi – joonistasin pliiatsiga linikute ülemised servad riidele, sik-sakitasin mööda seda joont ja lõikasin seejärel cm kauguselt sellest joonest serva, mille külge käsitsi linikud õmblesin. Ja õnnelikult akna ette riputasin. Raske on kardinat päevavalgel pildistada, isegi välku kasutades tuli pilt ikka tume. Aga mingigi ettekujutuse annab.

20160325_154237

Ma polnud sugugi rahul. Need suured motiivid mõlemas otsas mõjusid nagu väravapostid, kuidagi kammitsevalt, muutsid ruumi väiksemaks. Ja tagatipuks oli mu köök pime. Vaatamata pereliikmete hinnangutele (päris ilus, aitab nii küll) tundsin, et see tuttav kriipimine sügaval rinnus , mis mu töid pidevalt dikteerib, muutub iga sekundiga väljakannatamatumaks. Võtsin kärmelt kardina maha, harutasin kaks äärmist linikut lahti, muutsin alaserva joone voolavaks ja lisasin mõne motiivi  ka linasele – nii sai ruum valgust juurde. Nüüd olen tõesti rahul.

DSC_0027

Kokku kulus siis aega kaks päeva – esimene neist materjali kokkuotsimine, linase riide läbipesu, teine päev kulus triikimisele-õmblemisele.

Järgmisel hommikul, kui kogu pere veel magas, tekitasin oma majapidamisse täieliku nõiaköögi. Neli potti auras pliidil, kõigis erinevat värvi sodi podisemas. Olin nimelt otsustanud katsetada uusi looduslikke vahendeid munade värvimiseks. Hea üllataja oli punane kapsas, mis eelmise päeva proovimisel väga kenad sinakas-lillad munad andis. Sel päeval panin samuti kapsalehed potti, keetsin mis hirmus, aga sinist värvi munadele peale ei jäänud. Võtsin aga seekordseks eesmärgiks punast värvi saada. Nii mul oligi ühes potis arooniad, teises punane peet, kolmandas kirsid. Värvilahused olid üsna konsentreeritud. Keetsin ja hoidsin neis mune ikka hulk aega. Tee mis tahad – tulemus oli ikka laibalilla. Kõige kenam selles mõttes minu pruun muna, mida siis arooniates keetsin ja siis veel peedivees hoidsin ja mis kenasti tumepruuniks värvus. Koorisin ka üsna lehevaeseks ühe saunaviha – kaselehed annavad helekollase värvuse. Aga ei ühtigi – hallid munad jäid. Helekollaseks värvis roheline tee. Nagu igal aastal, kasutasin ka seekord pitsi, veidi ka villast lõnga, sik-sak paela ja kuuseoksi ja petersellilehti. Ja alati võib kindel olla mustikatele. Kui vanaema lõpuks meile tuli, tegi ta  sibulakoortega ikka need õiged ilusad munad. Sellline oli siis selleaastane munade värvimine

20160326_140129_Richtone(HDR)

DSC_0020

DSC_0025

Kommenteeri