13. detsembri hommikust kuni hilisõhtuni istusin ja silitasin oma vana sõpra. Ja adusin, et see on viimane päev koos temaga. Aeg saab otsa. Minu kallis väike Mõmmi! Tubli koer, kellega on kasvanud minu lapsed. Ja kes veel eile vapralt külaliste tulles haukus, oma kodu kaitses. Olen tänulik iga sabaliputuse ja väikese pahanduse eest! Ja tänulik, et sain olla selle päeva temaga. Ta ei väsinud rõõmustamast, kui koju tulime ja ootas aknal kõiki pereliikmeid. Mind ei olnud sageli. Täna ei kiirusta ma kusagile. Istun Sinuga ja teen Sulle pai. Kuniks elu.

Mõmmist kirjutasin pikemalt 2014 augusti postituses “Meie elu päikesed”.

 Alati, kui võtame looma, teame, et tuleb ka see päev. Hea, kui see on nii, et omanik matab oma looma. Vastupidine variant oleks kordades hullem. Uskumatu, kui tühjaks jääb tuba, kui puudub üks väike vana koer. Kõik harjumused, mis temaga seoses, muudkui tuletavad end meelde. Kuuleme tema küünteklõbinat teisest toast tulemast, öösel jalgu sirutades käib mõte, et ettevaatust, seal on ju Mõmmi. Bernidele maiust andes tahavad sõrmed murda väiksemat pala ka Mõmmile jne-jne.

 Kuidas on võimalik pisaratesse mitte ära uppuda? Ja hingerahu saada?

Pere ja sõbrad on need, kes aitavad. Kui on inimesed, kes mõistavad. Ja teadmine, et see kõik on normaalne ja käib eluga kaasas. Ja lein on lubatud. Kui ei oleks olnud seda päeva, siis poleks olnud ka 14 rõõmsat aastat. Ja elu oleks vaesem. Teraapiat vajavad ka bernid. Loomad tunnevad surma hõngu. Nad olid eriliselt vaiksed ja nukrad, koonud käppadel ja silmad mind jälgimas. Käime metsas oma sõbra šamojeediga hullamas.

 Mõmmi matsime omaenda väikesesse aeda. Sellel kohal õitsevad kogu suve lilled. Ja ta ei ole kusagil kaugel ära. Saan valvata, et küünal tema haual ei kustuks, see on mulle miskipärast nii oluline. Et seal oleks soe ja valge. Mulle tõi üks sõber Mõmmi pildi, printis siitsamast kodulehelt välja. Raamisin selle ära. Ja nüüd on ta meiega. Hing sai rahu -minul niimoodi.

 

 

1 vastus : “Kuidas leinaga toime tulla?”

  • Rain says:

    Kallis-kallis Sõber! Head teed sulle – ükskõik, kus sa nüüd ka ei oleks. 12 aastat olid sa igal öösel minu kõrval….. Tunnen sinust nii suurt puudust.

Kommenteeri