Möödunud sügisel oma sugulasi külastades tormas meid kallistama üks ilmatu vahva pontsakas karvapall. Selgus, et nende poja Berni-Alpi Karjakoera kolmekuune kutsikas. Ma polnud sellisest tõust varem kuulnudki. Nüüd nägin, kuulsin, tundsin… Ja mu süda murdus! Nii nagu ta veel kunagi pole murdunud… Ja mitte ainult minu süda. ” Emme, ütle ÜKS põhjus, miks meil ei võiks selline juntsu olla!” õhkas Indrek. Jaa, sellel hetkel teadsin, et ükskord saab see juntsu meil olema. Aga millal on see õige aeg – seda ma ei teadnud. Minu tihe töögraafik oli takistavaks teguriks. Aga just tööl olles istusin igal vabal hetkel, kui just parasjagu kellegi elu polnud vaja päästa, arvutis, käisin mööda kennelite kodulehti, uurisin sugupuusid ja tõukirjeldusi ja vaatasin lõputult Bernide pilte. Terve aasta! Ja igal võimalikul juhul külastasin oma lemmik-Berni poissi Charlit, kes hirmsa mühinaga kasvas. Vaatasin vaimustunult, kuidas toas vaibad kahte-lehte lendasid, kui rõõmus koer ühest toast teise tuiskas. Suutsin oma unistuse ka Raini sisse süstida. Ja kui noorema poja gümnaasiumilõpp ja arvatav kodust lahkumine kaasa arvata, tundus, et õige aeg on nüüd.

 Kevadel hakkasin vaikselt kutsikate järgi ringi vaatama. Helistasin mõnele kasvatajale. Aga hirm oli. Selle ees, et mu töögraafik on endiselt tihe. Ja kas ma saan kõigega hakkama. Ja delegeerida kõike kutsikaga seonduvat teistele pereliikmetele, kui ma ise päevade kaupa tööl, see kõik tekitas kõhklusi. Rain toetas mind algusest peale. Siis aga oli Charlie saanud aastaseks, hüppas meile käppadega õlgadele, võttis minu käe hammaste vahele ja lihtsalt hoidis – sest olin kutsunud ta mängima ja kuidas sa siis mängid, kui ikka riietest sikutades ka hammastega naksates – aga mu käel oli sinikas.  Ja meile jõudis kohale, et tegemist on ikka tõeliselt suure koeraga. Jälle tõstis pead hirm. Ja otsustasime Rainiga, et stoppame korraks asja ära. Vaatame siis veel ringi, äkki leiame mõne tõu, mis väiksemat sorti ja meeldib. Leidsingi – ikka ägeda klaviatuuriklahvide töö tulemusena – koera, mis mulle ka meeldis – Leonberger. Helistasin Rainile ja teatasin tallegi uudist, aga lisasin, et ainult kaks probleemi . Esiteks on Leonbergerid veel suuremad, ikka tõelised gigantkoerad.  Ja teiseks, tahan neid mõlemaid! Rain hakkas naerma, et nelja kaupa on ikka kõige parem võtta. 🙂

Tegelikult oli minu süda ikkagi Bernide juures. Sinna ei saanud kohe midagi parata! Leidsin imetoreda kasvataja kodulehe, mida lugesin kord naerdes, kord nuttes. Ja teadsin, et olen leidnud sugulashinge, kellele ka arglikult kirjutasin. Eve vastus tegi mind nii õnnelikuks ja julgustas mind unistust teoks tegema.

http://www.hot.ee/f/frankiebern/

Mulle meeldis Eve pühendumine ja suhtumine oma koertesse, see on imetlusväärne!

Koos ootasimegi tema koera kutsikaid, kes pidid sündima täpselt minu sünnipäeval. See oli ütlemata armas ootus! Paraku – läksid need kaks pisikest vikerkaarele juba enne, kui jõudsid siia ilma sündida. Seda tunnet oli nii raske taluda! Leidsin kohe samal päeval kutsika, kes oli juba loovutusealine. Mõtlesime ka, et olen käetrauma järgselt veel kuu aega kodus, mis on ju ideaalne kutsbeebi perrevõtmiseks. Nii sõitsimegi järgmisel hommikul Kaberneeme poole, mina, Rain ja Indrek. Vaikisime peaaegu terve tee, mõeldes igaüks tuleviku peale. Ja selle peale, et elu pole nüüdsest enam endine.

Kohale jõudes võttis meid vastu Inge ja neli pööraselt armsat karvapalli, kes meid tervitama vudisid. Tegemist oli Kleine Sonne J pesakonnaga, kes olid sündinud Tartumaal Kadri juures ja kuuendast elunädalast kasvataja juures oma uusi kodusid ootamas. Kuna meie sooviks oli tüdruk, siis ainus valik oli valge kuklatutiga Jasmiine, kelle Inge soovis kaasomandisse anda.

20140713_124600

Siin ta siis ongi! Ma ei uskunud ikka veel, et see ongi minu koer! Olime väga rõõmsad tema ilusa nime üle. Hiljem saime teada, et selle imetoreda nime pani Jasmiinele Kadri tütreke, kelle lemmikuks Jasmiine olnud.  Otsutasime üksmeelset, et teist kodunime pole küll vaja välja mõtlema hakata.

Inge jagas veel lahkelt õpetusi, siis kallid ja kojusõit võis alata! Pean tunnistama, et autojuhtimine on üsna problemaatiline, kui selline nunnukas tagaistmel viibib – silmad, selle asemel, et hoolikalt liiklust jälgida, kipuvad pigem tahavaatepeeglisse piiluma. Tegime pika tee lühendamiseks kaks pissi- ja joogipeatust.

20140713_135351

20140713_135355

Sõidu ajal oldi rahul ainult Indreku süles.

20140713_143920

Koju jõudes ootas meid Mõmmi .

20140713_153722

ja vanaema, kelle süda ka kähku võita tuli – oli ju vanaema meie ettevõtmise kõige suurem pidur. Mis on ka mõistetav, arvestades meie endigi kõhklusi ja kahtlusi. Jasmiine andis ennast igatahes parima 🙂

20140713_162640

20140713_162632

20140713_154318

Edasi oli vaja tutvust teha siseruumidega.

20140713_164002

20140713_164004

Ja lõpuks tuli väsimus ja esimene uni uues kodus.

20140713_213105

Hoiatan ette, et külvan siia ohtralt pilte. Loodan, et ei tüüta kedagi päris ära. Enda jaoks rohkem, sest kõik kipub ununema. Kirjutan ka kõikidest probleemidest, mis ette tulid. Arvestades, kui palju ma ise teiste kogemusest tuge otsisin, võib olla on ka sellest postitusest kellelgi abi. Probleemid algasid kohe. Ja olen end korduvalt tabanud mõttelt, kas kergem oleks kutsbeebi või pärisbeebiga. Aga nii üks kui teine annavad ka nii palju rõõmu vastu, et kui nad juba olemas on, siis ei teki enam küsimustki, kas ilma nendeta oleks äkki ka võimalik elada. Ega ikka ei ole küll! 🙂

Kommenteeri