Archive for the ‘Minu Tegemised’ Category

Armastan neid värve! Ja seda väikest tüdrukut, kes praegu veel  emme kõhus mõnuleb. Lähinädalatel aga meie sugupuu uue võrse moodustab. Ootame sind!

DSC_0014

DSC_0011DSC_0015

DSC_0010

DSC_0007

DSC_0002

DSC_0007

DSC_0026

DSC_0043

DSC_00269DSC_0019

DSC_0005

DSC_0006

DSC_0036

Autoriõiguste kaitse, mille kohta viimasel ajal on ägedalt sõna võetud, on kummaline asi. Ühest küljest on kõik õige. Ka mina arvan, et teise töid maha kopeerida pole ilus ega õige. Teise inimese loomingut varastada – kui asi puudutab näiteks tegelasi, keda lapsed tunnevad ja armastavad – kust maalt nüüd algab vargus? Minu arusaamistmööda sealt, kus keegi hakkab teise inimese loomingu arvelt luba küsimata raha teenima. Või napsab endale teise inimese idee? Või siis kannatab autor kuidagi moodi kahju. Ja näiteks on toodud tordimeistrid, kes tellija soovil tordi kurja linnu pildi või voolitud Miki-Hiirega kaunistavad. Et lapsele, kes sellist torti soovib, tuleb selgeks teha, et see on vargus. Minu meelest on siin asi natuke üle vindi keeratud. Tort tehtaks ju nagunii. Ja pistetakse ka üldjuhul kiirelt nahka. Tordimeistril ju ükskõik, teeb ta sinna üksiku lille või midagi muud, mis võiks aga tellijale rõõmu pakkuda. Ja kõige absurdsemalt kõlab siis väide, et ema võib selle soovitud tegelase kodus ise tordile panna!?

Endale võin Majasokuga sokid kududa, kui soovin. Neid sokke müüa ei tohi. Kinkida tohin. Vot nii on lood. Sellest saan ma jälle ka aru ja vaielda ei soovi. Järgneva teki puhul, mille kingituseks tegin, sest olin ammu lubanud sellise teki teha, on lood ka täpselt sellised. Keegi kasu ei saanud, seega kahju ka ei kannatanud. Rõõmu sai üks lapseke küll. Kas rõõm on kasu? Kas asume seda rahaks ümber arvestama? Et kedagi mitte ärritada, näitan ainult teki värve.

????????????????????????????????????

Ja värve minu aiast

DSC_0005

Sain hiljuti esmakordselt vanatädiks. Kuna tädiks olen kogunisti kuuele kallile õelapsele, siis arvata võib, et kui algus juba tehtud, siis hakkab neid pisikesi nunnukaid riburadapidi tulema. Ja kõik nad peavad oma teki saama. Jethro – Leo juba sai. Ja tunneb end tekil nagu kala vees. Igas asendis. 🙂

13282483_10209064595954875_1629196201_o[1]

13296115_10209064595874873_1748158914_n[1]

20160523_082534DSC_0041

Nagu lubatud – käsitööjuttu ka. Tegelikult olen terve maikuu usinalt õmmelnud, sest  beebisid on minu lähedaste ja sõprade peredesse lahkesti jagatud. Kevadine aeg ja kured kõik kenasti kohal ja toimetavad.

Kaks beebitekki, mida siinkohal näitan, sündisid täiesti juhuslikult. Selles mõttes, et leidsin Lihula universaalist toreda lammastega padjapüüri, mida mõtliku näoga hulk aega käes hoidsin ja ette püüdsin kujutada, kuidas nad lapitekil mõjuksid. Kolleeg Maire julgustas aga takka, et nii armsad ju. Nii ma kassasse suundusingi, padjapüür ikka kaenlas. Kohe pistsin ta pesumasinasse ja juba samal õhtul valmis esimene tekipealis Hermanile.

DSC_0007 1

Mulle endale meeldis väga. Samuti Leelole, kelle pisi-tibule samasugune tekike sündis. Siin siis Kene tekk. 🙂 Pilte sain teha ainult telefoniga, kahjuks  nii fotode kvaliteet kui värvid on seetõttu kannatanud.

20160523_082724

20160523_082616

 DSC_00198

Seal elab Piibeleheneitsi ja peab meeles oma printsi viiuliga. Kelle kodu on  siin

DSC_0028

Suur kevad juba käes ja minu blogis valitseb vaikus. Mitte, et minu elus midagi vaikuselaadset toimuks – mitte sinna poolegi! Pigem meenutab see kiirkõndi punktist A punkti B ja punktile D ei ole mõtet mõelda enne, kui C juba paistab. Päev korraga niisiis.  Ja tänane päev on nimelt mõeldud selleks, et kirjutada meie kallitest tüdrukutest. Tulemas ka päris mitu käsitöist postitust. Kui õhtupoole aega jääb.

Kõigepealt tahan kirjutada ühest vahvast FB grupist, kuhu kuuluvad berni-sõbrad üle terve maailma. Selle grupi administraatori eestvedamisel toimus 23 .- 24. aprillil rahvusvaheline Berni-Alpi karjakoerte jalutuspäev, mille mõte on pakkuda oma kolmevärvilistele sõpradele üks tore päev ja ühtlasi näidata kogu maailmale, kui väga me seda tõugu armastame. Möödunud aastal osales üle 2000 koera. Sel aastal toimusid ka meie tõuühingu eestvedamisel jalutuskäigud Kaberneemes ja Pärnus. Ka mind kutsuti. Paraku oli minu nädalavahetus kiirabivalveid täis……  Et siis nagu jääb ära või? Mis mõttes?? Me teeme oma jalutuskäigu! Haapsalus ja Läänemaal on ju berne veel. On Risti poisid Carlie ja Robi, siis Miilo Asuküla kandis, Caroline vanem vend Mõmmi,  meie filmistaar Bianka (“Väikelinna detektiivides”  väärkoheldud bernikat mänginud), siis veel Jasmiine ja Caroline. 22. aprillil õnnestus meil kõigil leida ka ühine aeg. Ja meiega liitus veel väike armas Leedi. Oli see vast päev! Rõõmsad inimesed, toredad koerad ja imeilus ilm ning meie mõnus Paralepa männimets. Päeva lõpuks oli meil kaheksa väsinud koera. Väsinud koer on õnnelik koer! Mis omakorda muudab õnnelikuks nende inimesed. Jeeee! Ära tegime!!! 😀

DSC_0089

Üritusest  – sellest ülemaailmsest – pandi  aga kokku video (meie saatsime pildi) , mille lingi siia lisan, kui see kord valmis saab.

Meie isiklikest rõõmurullidest rääkides – Jasmiine sai 21.05 kahe aastaseks. Juba? Alles? Sest elu ilma bernideta oleks nagu olnud mingi teine ajastu, mis ununema kipub. Caroline on kaheksa kuune. Aga juba suurem ja 5 kilo raskem Miinest. Pean tunnistama, et kui eelmisel suvel oli meie aed  kenasti korras, siis Caroline seevastu on üks suur Kaevur-Mati. Või õigemini Kati. Igal juhul näeb minu muruplats välja nagu peale pommitamist – iga päev lisandub uusi ägedaid auke, mida siis ümberkujundatakse või suuremaks kaevatakse. Kummalisel kombel mulda, millega võiks auku uuesti täis ajada, pole kusagil näha. Selline peen töö. Õnneks on meie uuel naabrimehel aias suur mullahunnik – uue maja vundamendiaugust kaevatud- millest ta lahkelt lubas 10 koormat meie aeda kärutada. Pean tõdema, et peagi vajame uusi kärutäisi. 😉 Siin nüüd see päevakangelane istub keset oma mänguasju  ja vaatab, kuidas linnud õunapuu otsas sädistavad.

DSC_0009

Veel on Caroline suur veeloom. Käime liivarannas, kus väike madal jõgi on endale suubumiskoha leidnud. Lihtsalt maru on vaadata, kuidas Caroline pladinal mööda seda jõge jookseb. Jasmiine arvates ei ole see muidugi kõige õigem tegevus ja nii on vaja nooremat valju haukumisega mõistusele kutsuda.

DSC_0171

See pole küll eelpoolmainitud mererand vaid lihtsalt suur veelomp. Järgmisel pildi aga juba täidsa rand ja Leedi koos meiega. Jalgupidi vees on muidugi Caroline. Keskmisel pildil Jasmiine.

?

20160510_160903

20160510_160956

Carolinega hakkasime  varakult käima näitusetrennis ja nüüdseks on meil juba kuus näitust seljataga. Õppimine meie mõlema jaoks. Alustasime, kui Caroline oli viie kuune,  just sellises väljavenimise faasis. Ja kohtunike kirjeldused olid ikka, et küll kere liiga pikk või kael lühike. Viimasel kolmel näitusel on hinnangud läinud aina paremuse poole. Erinäituse emaste kutsikate teine koht tugevas konkurentsis. Ja viimane, Rakvere näitus! Kus teisel päeval tõu parimaks osutusime. Olgu öeldud, et tõu parimaks enamasti valitakse poiss, kuna poisid lihtsalt on ägedamad. Seda enam tegi see tunnustus meile rõõmu. Minu jaoks oli see esimene kord sellist emotsiooni kogeda –  tunne oli super! Minu kallis tubli tüdruk!

DSC_0031

Siin erinäitus Pärnus. Koos Gerly-Reiliga.

????????????????????????????????????

????????????????????????????????????

Siin oleme  Virumaal Mustoja rannas. Pool minu südamest on sellelt pildilt puudu ja ootab meid koos Rainiga kodus.

Täna õhtul taas näitusetrenn. Ja juba 5. juunil  erinäitus. Kuu aega on möödas. Tore jälle spetsialisti arvamust kuulda koera arengu kohta. Aga nüüd kõik -see-pere autosse ja meie liivaranna-paradiisi, kus koerad võivad end hingetuks joosta, vees pladistada ja liiva sisse tunneleid kaevata. Ja inimesed siis sellest kõigest rõõmu tunda 😀

Tegelikult ei pidanud ma sel nädalal kodus olema. Pidin viibima väga toredate inimestega imelises kohas suurepäraste sõprade juures ja tegema vahvaid asju. Vahel ei lähe kõik plaanipäraselt. Olin kodus oma kallitega ja tegin ka vahvaid asju. Asjad lähevad nii nagu nad minema peavad. Olen nii tänulik sealsetele sõpradele, kes mulle kõik need päevad sõnumeid ja videosid saatsid. Nii ma ei tundnud ennast kõigest nii kõrvalejäänuna. Aga kurb oli sügaval sisimas ikka. Ja meeleheites ütlesin oma Rainile, et sõidame siis vähemalt Lätti! Nii saigi teoks meie eilne lohutus-reis Siguldasse ja Turaidasse. Ilmselt pole Eestis ühtki inimest peale minu, kes neis paigus käinud pole. Nüüd pole siis enam ühtki, kes poleks…

Aga mõned pildid, mida ise aeg-ajalt vaataksin. Kommenteerima ma ei hakkagi. Esmalt ikka lihavõtte-jänkud

DSC_0001

DSC_0006

DSC_0012

DSC_0016

DSC_0015

DSC_0021

DSC_0038

Münchhauseni muuseumis käisime ka. No mulle meeldis!  President koos Ievaga olid ka 😉

DSC_0057

DSC_0059

DSC_0072

DSC_0075

DSC_0073

Akud said selleks korraks positiivselt laetud. 🙂

Koos munadepühadega lihtsalt peab tulema ka kevad. Nii on see alati olnud.

20160325_091044

 

 

Seekord oli mul kindel plaan õmmelda kööki erilised ja ägedad kardinad. Midagi kollast, muud ma ei teadnud. Kui ma materjali või ideenatukese jahi käigus üht teiseringipoodi külastasin ja neid kollaseid heelgeldatud linikuid nägin, tuli mürinal inspiratsioon.  Midagi sarnast olin ka kunagi internetis näinud, niisiis päris uus ja minu väljamõeldud see idee polnud. Aga mis üldse maailmas veel järeleproovimata on. Eriti käsitöömaailmas.

20160325_113053

Niisiis hakkasin proovima, kuidas neid päikeseid paigutada.

20160325_115554

Sellisel alumise servaga ta valmis õmblesingi – joonistasin pliiatsiga linikute ülemised servad riidele, sik-sakitasin mööda seda joont ja lõikasin seejärel cm kauguselt sellest joonest serva, mille külge käsitsi linikud õmblesin. Ja õnnelikult akna ette riputasin. Raske on kardinat päevavalgel pildistada, isegi välku kasutades tuli pilt ikka tume. Aga mingigi ettekujutuse annab.

20160325_154237

Ma polnud sugugi rahul. Need suured motiivid mõlemas otsas mõjusid nagu väravapostid, kuidagi kammitsevalt, muutsid ruumi väiksemaks. Ja tagatipuks oli mu köök pime. Vaatamata pereliikmete hinnangutele (päris ilus, aitab nii küll) tundsin, et see tuttav kriipimine sügaval rinnus , mis mu töid pidevalt dikteerib, muutub iga sekundiga väljakannatamatumaks. Võtsin kärmelt kardina maha, harutasin kaks äärmist linikut lahti, muutsin alaserva joone voolavaks ja lisasin mõne motiivi  ka linasele – nii sai ruum valgust juurde. Nüüd olen tõesti rahul.

DSC_0027

Kokku kulus siis aega kaks päeva – esimene neist materjali kokkuotsimine, linase riide läbipesu, teine päev kulus triikimisele-õmblemisele.

Järgmisel hommikul, kui kogu pere veel magas, tekitasin oma majapidamisse täieliku nõiaköögi. Neli potti auras pliidil, kõigis erinevat värvi sodi podisemas. Olin nimelt otsustanud katsetada uusi looduslikke vahendeid munade värvimiseks. Hea üllataja oli punane kapsas, mis eelmise päeva proovimisel väga kenad sinakas-lillad munad andis. Sel päeval panin samuti kapsalehed potti, keetsin mis hirmus, aga sinist värvi munadele peale ei jäänud. Võtsin aga seekordseks eesmärgiks punast värvi saada. Nii mul oligi ühes potis arooniad, teises punane peet, kolmandas kirsid. Värvilahused olid üsna konsentreeritud. Keetsin ja hoidsin neis mune ikka hulk aega. Tee mis tahad – tulemus oli ikka laibalilla. Kõige kenam selles mõttes minu pruun muna, mida siis arooniates keetsin ja siis veel peedivees hoidsin ja mis kenasti tumepruuniks värvus. Koorisin ka üsna lehevaeseks ühe saunaviha – kaselehed annavad helekollase värvuse. Aga ei ühtigi – hallid munad jäid. Helekollaseks värvis roheline tee. Nagu igal aastal, kasutasin ka seekord pitsi, veidi ka villast lõnga, sik-sak paela ja kuuseoksi ja petersellilehti. Ja alati võib kindel olla mustikatele. Kui vanaema lõpuks meile tuli, tegi ta  sibulakoortega ikka need õiged ilusad munad. Sellline oli siis selleaastane munade värvimine

20160326_140129_Richtone(HDR)

DSC_0020

DSC_0025

Mina leian, et lihavõttepühad on tagumine aeg, mil jõulupärjad peaksid peitu kolima.  Kevad ju!

Nii tore, et õunapuudel kasvud veel lõikamata – sel aastal jätame vahele. Niisiis pärjamaterjal otse aias olemas, ole ainult mees ja too oksakäärid. Kraamisin rõõmsalt oma materjalivarud koos liimipüstoliga välja ja võrudepainutamine algas.

20160325_091450

 

20160324_195731 – koopia

DSC_0001

Näitan ära diivanikatted, mida üks armas inimene soovis. Ühe poole tegin tugevamatest mööblikangastest. Jätsin 1,5 sentimeetrised õmblusvarud ja sik-sakitasin ka  kõikide detailide servad, kuna materjalid tundusid üsna hargnevad. Teist poolt sooviti beeži puuvillase kangaga, milles oleks musti kujundeid. Kindel see, et sellise kanga kauplusest leian! Muidugi moodustasin ka need pinnad lapitehnikas. Tegelikult tulid nad nii kena mustriga, et neist saaks kena lapiteki.

20160320_024019

20160321_075638

20160322_131702

Kahjuks polnud mul võimalik neid interjööris eksponeerida. Siin nad mul ripuvad puu peal. Suuruseks 100 x 150 cm.