Archive for the ‘Minu Tegemised’ Category

Lugu algas sellest, et õepoja beebirullil hakkas aastane sünnipäev lähenema. Oma helesinise beebiteki ta sündides sai. Nüüd oli mul käsil üks teine töö. Aga mõtted liikusid sünnipäevale. Et teeks talle mänguteki. Idee sai alguse pisiasjast, aga hakkas kerima ja kerima. Ja jupp Puhhidega kangast oli ka veel järel, see sai idee juures määravaks. Täpselt südaööl ei suutnud loomingulisele rahutusele enam vastu panna ja hommikuks oli põhi kokku õmmeldud. Objektide peale kleepimine, aplitseerimine,  tikkimine ja tekiks tegemine ning teppimine – nii käsitsi kui masinaga – võttis veel tubli nädala. Aga valmis ta sai. Idee on minu, olen selle üle õnnelik. Sellist tekki nagu Jethrol, pole maailmas mitte kellelgi.  Lisaks teki all ja peal olemisele saab laps lugeda kokku oma nime, õppida tähti ja värve. Samuti saab otsida paare – keskmises osas on kõiki ruute kaks. Väikese mänguauto või – loomaga saab täringut visates lauamängu mängida ja mööda värvilisi mumme päikselt kuu poole, ehk siis läbi päeva kõndida. Mingil värvil peatudes, vaata, mida teeb Puhh ja tee samuti. Näiteks sinisel mummul lehvita, punasel tee nina-piip jne. 

 

 

Kevad teeb vempe meiega. Kaob lihtsalt ära. Jõulud olid lumeta. Lihavõtetel imeline jõuluilm. Sellest võib veel kuidagi aru saada. Aga lumine 9. mai on ikka liig mis liig.

Õppimine õppimiseks, aga beebid ei saa ju tekkideta jääda. Ise ka ei tea, millal, aga valmis ma need tekikesed tegin. Oma sõpradele ja tuttavatele. Öösiti, siis ei pea vahepeal koduseid toimetusi tegema. Pere magab, koerad nohisevad ka. Mina istun teleka ees ja ajan kanti külge. Karudega teki viimased liigutused jäid hommikuks töö juurde. Pildistamine samuti. Nii, et taust ei ole parim. Aga tekk tuli armas ja kahju oleks seda näitamata jätta.

Ja egas midagi. Olgem paindlikud. Käpikud ja vildid kapist välja – peagi ju jaanipäev 😉

 

 

 

 

 

Tagasivaatavalt. Tegelikult on juba kevad ja sinililled õitsevad. Aga aprill teeb meiega aprillinalju – veel eile sadas selget lund. Nädal tagasi oli aga suurpärane jõuluilm. 

Meie koertel on olnud vahva talv igapäevaste metsaskäikudega

Vahvad koeramise üritused on olnud. Siin meie tõuühingu talvepäev.

Ja mis meil üldse viga, kui meil sellised sõbrad! 🙂

 

Ongi käes! Ühtlasi hakkab lõppema aasta. Mille teine pool on möödunud suur mürinaga, tuues kaasa valikuid ja neist lähtuvaid küsimusi. Nagu näiteks, kas inimene ikka peab poolesaja aastaselt kõrgharidust omandama. Kas see viib lähemale minu unistuste-elule (mille keskseks sisuks minu kujutlustes on rahulikult kasvatada oma koeri ja õmmelda lapitekke)? Kas siis, kui päevad on juba tegelikult arvel, peaks neid kulutama tegevustele, mis tegelikult ei huvita ja millest ei tõuse ei mulle ega minu patsientidele hetkel küll mitte mingit tulu? Samal ajal, kui sooviks teha veel nii palju vahvaid lapitöid. Või siis õppida muid vahvaid asju. Fotograafiat näiteks. Ostsin oma peegelkaamera aasta tagasi. Aga ajanappuse tõttu pole suutnud tema hingeellu kuigi sügavale süüvida Ja niisiis on pildid, mis siin blogiski, kvaliteetsetest fotodest väga kaugel . Ja valgust pole ka. Ainult hallus juba terve kuu aega. Täna hommikul mõtlesin, et ei postita neid pilte üldse. Paraku mul ümberpildistamise võimalus puudub, asjad juba omanikele jagatud. Ja mitu sõpra on mures olnud, et augustist saati ühtki postitust pole. No vat see õppimine… – tavatses mu poja mulle ikka vastata, kui mõnele kodutööle vihjasin. Sobib mulle paegu 😀 .  Kooli kõrvalt olen siiski natukene õmmelda jõudnud. Sõpradele nikerdasin kingituseks jõulupärgi ja käbikuuski. Tahate neid ju näha, kehvadest piltidest hoolimata. Uusaastalubadus – võtan käsile enda fotograafia-alase harimise.

Aga mõned lastetekid ja beebitekid siis.

 

 

 

 

13. detsembri hommikust kuni hilisõhtuni istusin ja silitasin oma vana sõpra. Ja adusin, et see on viimane päev koos temaga. Aeg saab otsa. Minu kallis väike Mõmmi! Tubli koer, kellega on kasvanud minu lapsed. Ja kes veel eile vapralt külaliste tulles haukus, oma kodu kaitses. Olen tänulik iga sabaliputuse ja väikese pahanduse eest! Ja tänulik, et sain olla selle päeva temaga. Ta ei väsinud rõõmustamast, kui koju tulime ja ootas aknal kõiki pereliikmeid. Mind ei olnud sageli. Täna ei kiirusta ma kusagile. Istun Sinuga ja teen Sulle pai. Kuniks elu.

Mõmmist kirjutasin pikemalt 2014 augusti postituses “Meie elu päikesed”.

 Alati, kui võtame looma, teame, et tuleb ka see päev. Hea, kui see on nii, et omanik matab oma looma. Vastupidine variant oleks kordades hullem. Uskumatu, kui tühjaks jääb tuba, kui puudub üks väike vana koer. Kõik harjumused, mis temaga seoses, muudkui tuletavad end meelde. Kuuleme tema küünteklõbinat teisest toast tulemast, öösel jalgu sirutades käib mõte, et ettevaatust, seal on ju Mõmmi. Bernidele maiust andes tahavad sõrmed murda väiksemat pala ka Mõmmile jne-jne.

 Kuidas on võimalik pisaratesse mitte ära uppuda? Ja hingerahu saada?

Pere ja sõbrad on need, kes aitavad. Kui on inimesed, kes mõistavad. Ja teadmine, et see kõik on normaalne ja käib eluga kaasas. Ja lein on lubatud. Kui ei oleks olnud seda päeva, siis poleks olnud ka 14 rõõmsat aastat. Ja elu oleks vaesem. Teraapiat vajavad ka bernid. Loomad tunnevad surma hõngu. Nad olid eriliselt vaiksed ja nukrad, koonud käppadel ja silmad mind jälgimas. Käime metsas oma sõbra šamojeediga hullamas.

 Mõmmi matsime omaenda väikesesse aeda. Sellel kohal õitsevad kogu suve lilled. Ja ta ei ole kusagil kaugel ära. Saan valvata, et küünal tema haual ei kustuks, see on mulle miskipärast nii oluline. Et seal oleks soe ja valge. Mulle tõi üks sõber Mõmmi pildi, printis siitsamast kodulehelt välja. Raamisin selle ära. Ja nüüd on ta meiega. Hing sai rahu -minul niimoodi.

 

 

DSC_0056

DSC_0045

Õmblesin kunagi teksariidest kotte. Kui teksaspükste õmblused ära lõigata ja eemaldada säärtest pikemad siilud, siis jäävad järele “mäekujulised” tükid. Need olid ikka väga inspireerivad sel hekel. Ja nii sündis see purjekaga pilt, millest pidi saama samuti kott. Või siis seinapilt. Ja muudkui seisis kapis pooleliolevate asjade riiulil.

Nüüd kammisin põneva materjali otsinguil kaltsupoode ja leidsin liniku, mis mereteemaga haakus. Samal päeval läbi pestud ja patjadeks õmmeldud. Kapis aga muudkui piiksus keegi, et mina ka. Nii saigi minu merepilt lõpuks hoopis neile kahele padjale seltsiliseks. Ja valmispatjadega on tore mängida 😉

DSC_0054

Luigepere vaatas ka pealt.

DSC_0035

DSC_0060

DSC_0062

Väikesele Jaapani-Saaremaa tüdrukule Gaiale.

20160719_151530

DSC_0003

Olin nii õnnelik üle hulga aja crazy-tehnikat õmmeldes! Sellega ma ju kunagi ka lapitekindust alustasin. Lemmik jätkuvalt.

DSC_0010

DSC_0013

DSC_0014

Kristalselt aus olles on maasikate aeg muidugi möödas. Samas pakuvad rekordsaaki minu vaarikad. Sügavkülm on juba marjakarpe täis  ja päris mitu potitäit keedetud moosi ka purkidesse pandud.

20160714_143836

Kes üldse pani ühele mängule nii ägeda nime. Ma polnud neid sõnu kunagi kirjutanud. Kirjutades kõlab nagu eriti vahvalt.

Marina hõiskas mulle juba talvel, et nägi külaskäies õmmeldud mängu ja kas ma ei teeks talle ka. Niisiis idee ei ole minu. Ja vaevalt, et originaal ka võõrustaja laual uhkeldas (kuigi mine tea), sest internetis surfates on tunne, et kõik on siin maailmas juba ära tehtud. Googeldasin mina ka igasugu otsingusõnadega, et mäha, kuidas seda on varem lahendatud. Ei leidnud ühtki pilti. Ja ongi tore! Nüüd tuli korraga vaim peale ja tegin ära. Taaskord äratundmine, kui mõnus on teksat õmmelda. Teise tegin veel. Ja ideid siit edasi minna on samuti . 😊

20160616_083012