Suur kevad juba käes ja minu blogis valitseb vaikus. Mitte, et minu elus midagi vaikuselaadset toimuks – mitte sinna poolegi! Pigem meenutab see kiirkõndi punktist A punkti B ja punktile D ei ole mõtet mõelda enne, kui C juba paistab. Päev korraga niisiis.  Ja tänane päev on nimelt mõeldud selleks, et kirjutada meie kallitest tüdrukutest. Tulemas ka päris mitu käsitöist postitust. Kui õhtupoole aega jääb.

Kõigepealt tahan kirjutada ühest vahvast FB grupist, kuhu kuuluvad berni-sõbrad üle terve maailma. Selle grupi administraatori eestvedamisel toimus 23 .- 24. aprillil rahvusvaheline Berni-Alpi karjakoerte jalutuspäev, mille mõte on pakkuda oma kolmevärvilistele sõpradele üks tore päev ja ühtlasi näidata kogu maailmale, kui väga me seda tõugu armastame. Möödunud aastal osales üle 2000 koera. Sel aastal toimusid ka meie tõuühingu eestvedamisel jalutuskäigud Kaberneemes ja Pärnus. Ka mind kutsuti. Paraku oli minu nädalavahetus kiirabivalveid täis……  Et siis nagu jääb ära või? Mis mõttes?? Me teeme oma jalutuskäigu! Haapsalus ja Läänemaal on ju berne veel. On Risti poisid Carlie ja Robi, siis Miilo Asuküla kandis, Caroline vanem vend Mõmmi,  meie filmistaar Bianka (“Väikelinna detektiivides”  väärkoheldud bernikat mänginud), siis veel Jasmiine ja Caroline. 22. aprillil õnnestus meil kõigil leida ka ühine aeg. Ja meiega liitus veel väike armas Leedi. Oli see vast päev! Rõõmsad inimesed, toredad koerad ja imeilus ilm ning meie mõnus Paralepa männimets. Päeva lõpuks oli meil kaheksa väsinud koera. Väsinud koer on õnnelik koer! Mis omakorda muudab õnnelikuks nende inimesed. Jeeee! Ära tegime!!! 😀

DSC_0089

Üritusest  – sellest ülemaailmsest – pandi  aga kokku video (meie saatsime pildi) , mille lingi siia lisan, kui see kord valmis saab.

Meie isiklikest rõõmurullidest rääkides – Jasmiine sai 21.05 kahe aastaseks. Juba? Alles? Sest elu ilma bernideta oleks nagu olnud mingi teine ajastu, mis ununema kipub. Caroline on kaheksa kuune. Aga juba suurem ja 5 kilo raskem Miinest. Pean tunnistama, et kui eelmisel suvel oli meie aed  kenasti korras, siis Caroline seevastu on üks suur Kaevur-Mati. Või õigemini Kati. Igal juhul näeb minu muruplats välja nagu peale pommitamist – iga päev lisandub uusi ägedaid auke, mida siis ümberkujundatakse või suuremaks kaevatakse. Kummalisel kombel mulda, millega võiks auku uuesti täis ajada, pole kusagil näha. Selline peen töö. Õnneks on meie uuel naabrimehel aias suur mullahunnik – uue maja vundamendiaugust kaevatud- millest ta lahkelt lubas 10 koormat meie aeda kärutada. Pean tõdema, et peagi vajame uusi kärutäisi. 😉 Siin nüüd see päevakangelane istub keset oma mänguasju  ja vaatab, kuidas linnud õunapuu otsas sädistavad.

DSC_0009

Veel on Caroline suur veeloom. Käime liivarannas, kus väike madal jõgi on endale suubumiskoha leidnud. Lihtsalt maru on vaadata, kuidas Caroline pladinal mööda seda jõge jookseb. Jasmiine arvates ei ole see muidugi kõige õigem tegevus ja nii on vaja nooremat valju haukumisega mõistusele kutsuda.

DSC_0171

See pole küll eelpoolmainitud mererand vaid lihtsalt suur veelomp. Järgmisel pildi aga juba täidsa rand ja Leedi koos meiega. Jalgupidi vees on muidugi Caroline. Keskmisel pildil Jasmiine.

?

20160510_160903

20160510_160956

Carolinega hakkasime  varakult käima näitusetrennis ja nüüdseks on meil juba kuus näitust seljataga. Õppimine meie mõlema jaoks. Alustasime, kui Caroline oli viie kuune,  just sellises väljavenimise faasis. Ja kohtunike kirjeldused olid ikka, et küll kere liiga pikk või kael lühike. Viimasel kolmel näitusel on hinnangud läinud aina paremuse poole. Erinäituse emaste kutsikate teine koht tugevas konkurentsis. Ja viimane, Rakvere näitus! Kus teisel päeval tõu parimaks osutusime. Olgu öeldud, et tõu parimaks enamasti valitakse poiss, kuna poisid lihtsalt on ägedamad. Seda enam tegi see tunnustus meile rõõmu. Minu jaoks oli see esimene kord sellist emotsiooni kogeda –  tunne oli super! Minu kallis tubli tüdruk!

DSC_0031

Siin erinäitus Pärnus. Koos Gerly-Reiliga.

????????????????????????????????????

????????????????????????????????????

Siin oleme  Virumaal Mustoja rannas. Pool minu südamest on sellelt pildilt puudu ja ootab meid koos Rainiga kodus.

Täna õhtul taas näitusetrenn. Ja juba 5. juunil  erinäitus. Kuu aega on möödas. Tore jälle spetsialisti arvamust kuulda koera arengu kohta. Aga nüüd kõik -see-pere autosse ja meie liivaranna-paradiisi, kus koerad võivad end hingetuks joosta, vees pladistada ja liiva sisse tunneleid kaevata. Ja inimesed siis sellest kõigest rõõmu tunda 😀

Kommenteeri