Kõik minu augusti 2014 postitused olid pühendatud minu loomaperele ja eriti koertele, sest meile tuli Jasmiine. Mida ütlen nüüd, kui meie kallis tüdruk on pooleteist aastane. Esiteks – me ei ole kordagi kahetsenud, et ta meie ellu tuli! Veelgi enam, me oleksime jäänud väga-väga palju vaesemaks emotsionaalses mõttes. Bernikas on parim! Meeldib tema suur heatahtlikkus ja leplikkus. Ta on nagu üks suur rõõmupall, tohutult kiinduv. Bernikas ei sobi ketikoeraks, see tapab tema suurepärase iseloomu ja hella südame. Ka aedikus elades peab tal olema piisav kontakt oma peremehega – füüsiline ja emotsionaalne.

Jasmiine on jäänud n.ö tubaseks koeraks. Tal on ju olemas kuut, aga vägisi pole me sundinud teda seal magama ja ise ta soovi pole avaldanud. Õhtul küsib ikka tuppa ja magab minu voodi ees. Meile sobib. Karvkate muidugi õuesmagavatel koertel kohevam. Käime jalutamas – metsas või mere ääres. Minu jaoks on see kvaliteetaeg! Miine on väga õnnelik teisi koeri kohates. Vastutulijate näod lähevad naerule ja igakord on keegi, kes küsib, mis tõuga on tegemist ja kas võib pai teha. Loomulikult võib. Suur rõõm on mõne ratastoolis lapse või täiskasvanu päev päikselisemaks muuta – Jasmiinel jagub headust kõigile.

Mul ei ole selle pooleteise aasta jooksul olnud muret oma aiaga – kõik mu lillepeenrad on korras, midagi üles pole kaevatud ega tõmmatud. Mul ei ole vaja olnud midagi ära panna ega peita (v.a. koera kutsikaaeg, siis on nad nagu tolmuimejad ja pistavad nahka kõik, mis ette jääb), üheltki laualt, kapilt ega diivanilt ei võta Jasmiine midagi, tema asju seal ei ole. Ka tema maiused on tegelikult talle täiesti kättesaadaval kohal. Aga ise ta neid ei puutu.

Igale poole, kus võimalik ja lubatud, tuleb Jasmiine kaasa. Kohvikusse ja raamatukokku, külla ja minu tööjuurde, kus ta väga elevile läheb – iga ukse taga on sõbrad! Ja väga lemmik koht on loomakliinik oma imetoredate töötajatega! Seal veel antakse iga kord lisaks ohtratele kallistustele maiust ka!

On olnud terviseprobleeme. Kahjuks ka düsplaasia, mistõttu me kutsikarõõmu tunda ei saa.  Käpaprobleemi tõttu pole ka näitustele asja. Tema elukvaliteeti see aga ei halvenda, ta on rõõmus ja krapsakas. Ka õrn seedimine vajab rasvavaba spetstoitu. See kõik vajab omanikult tarkust, bernid on targad koerad ja põmmpead nende omanikeks ei sobigi. Pean mainima ka seda, et tegin hoolikat eeltööd enne kutsikavõttu, valisin tubli kenneli ja hea kasvataja, pesakonna, kus mõlemad vanemad ja ka kõik teised kutsikad on terved ja düsplaasiavabad. Samas meil juhtus nii. Garantiid ei ole kunagi, geneetika on keeruline asi. Kui aga peaksin seda kõike teades alustama otsast, siis Jasmiinest ei loobuks ma iial. Mitte iial!

Nüüd aga pilte ka. Üks meie linna vahva mees leidis endale hobi – hakkas puupakkudest kujusid valmistama. Oma tänavale on ta rajanud lausa puukujude pargi. Kaks marabuud leidsid hiljuti koha Aafrika rannas. Läksime neid Miinega kaema ja nendega koos pilti tegema. Olin harjutanud Miinet käsklustega “istu” ja “koht”. Viimane tähendab, et ta peab istuma jääma, kui mina eemale lähen, kui tagasi tulen, saab maiuse. Proovisin sama nõksuga ka pildistada, kuid selleks läksin eemale ja kükitasin maha. See oli midagi uut ja Miine klapsas kohe minu juurde. Ilusat pilti me sel päeval ei saanudki.

20151110_112920

Järgmisel päeval alustasime juba kodus õppimisega. Jälle “istu” ja “koht”, siis läksin eemale, kükitasin, tegin pilt ja siis tuli maius. Niisiis harjutasime kodus. Nägu koera näost juba näha, meeldib talle väga õppida. 🙂

20151111_105759

 

 

Siis harjutasime juba promenaadil lehehunniku juures

20151111_152342

siis partidega

20151111_152557

ja kuursaali taustal

20151203_142752

Ja lõpuks sai meie totu-lotust modell missugune 😉

20151113_142633

Bernid ja marabuud on ikka väga sarnased. Tuleb välja…

20151111_153626

DSC_0007

DSC_0045

Vot selline rahulik oli meie elu.

Ja siis tuli meile Caroline…

DSC_0046

Kommenteeri