Olen õnnelik, et minu kaks puhkusenädalat sattusid just sellisele ajale, kui olid tõelised kuumad suveilmad, mis lasid isegi rannamõnusid nautida, ja seda mai lõpus! Pühapäeval sõitsme Indrekuga Dirhami mere äärde. Ja juhtus see, mida avamere ääres naljalt ei juhtu – seal oli LIIGA palav.

Puhkuse teine nädal  elas üle suure ja järsu kliimamuutuse, mis aga annab aega aiatöödes häda saanud  seljal taastuda ja lubab südametunnistuse piinadeta näiteks siia ühe postituse lisada. Võib olla ka veidi käsitööd nikerdada.

Ei saa siiski lisamata jätta mõningaid  pilte möödunud nädalast, ehk siis aiast.

Vana perenaise ajast meie aeda jäänud mingi varase ja ühekordse pojengi põõsas. Lõhnab nagu päris. Nii kaunilt õitseb meil esimest korda.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Suhtun väga suure austusega endiste omanike töösse. Nemad selle maja ju ehitasid, Salme ja Albert. Albert suri varem. Salmet olen vaid ühe korra näinud, kui seda maja vaatamas käisin. Salme oli vana ja ei tulnud oma majapidamisega enam toime. Ma ei kujuta ette, mida tunneb inimene, kes on sunnitud ära müüma omaenda kätega ehitatud kodu. Kahekesi nad ju olid, lapsi ei olnud. Igal sammul, kui oleme oma kodu täiustanud, tunneme, missuguse hoolega on Albert kõiki oma ehitustöid teinud, millele kõigele on mõelnud. Salmegi suri mõned kuud peale oma kodust lahkumist. Aga naabrinaisega telefonitsi suheldes tundis ta kogu aeg huvi, kuidas uued naabrid on (st. meie) ja mis nad on teinud jne. Sel ööl, kui Salme suri, käis ta kodus. Meie koerake tundis seda. Me ei mõistnud algul, mis tal viga on. Hommikul kuulsime, et Salme, kes oli juba mitu kuud voodihaige, tõusis eelmisel õhtul  istuma ja teatas, et läheb nüüd koju. Mõni aeg hiljem ta tuligi… Loodan, et jäi rahule sellega, mida nägi. Sest meil ei ole ainsatki halba emotsiooni ei sellest, ega ühestki järgnevast ööst ega päevast meie kodus.

 Albert oli ettenägelik ja hoolas peremees. Temast oli meie garaažis selliseid vineerist tehtud kastikesi, millele juba mitu aastat tagasi lillekastidena rakenduse leidsin,  liistud äärtesse liimisin ja nad pruuniks värvisin. Sel aastal otsustasime lillekaste värskendada, Rain tegi ka uued liistud.

20140523_183048

Mina värvisin. Aga tundsin, et ei taha enam ainult pruuni! Eestlased on teadupärast konservatiivsed, vahel tundub, et isegi liiga. Piir mingi lõbusa vidina ja maitselageduse vahel on imeõhuke (minu puhul vähemalt on see nii). Nüüd otsustasin olla vabameelne, revideerisin agaralt oma värviriiulit ja leidsin sealt imelise sinise värvi. Esimese kasti pintseldasin sellega kokku. Värv oli super, kuigi see meie majapidamises mitte millegagi ei sobitu.

20140523_185338

Interiori baasil tehtud ka, st. pestav seinavärv tegelikult. Aga ühe suve ikka vastu peab. Teise kasti tegin põrandavärviga ikka pruuniks. Ja kogu kupatuse sidumiseks said  kolmanda kasti liistud möödunud aastal värvitud terrassidiivani värvi.

20140526_165719

20140528_095534

Nüüd aga käsitööst. Näitasin eelmises postituses palkmaja tehnikas tekki Anule ja Kaidole. Seoses tagasisidega veidi sellest veel.

Soovin võimaluse korral näha pilti toast, kuhu tekki soovitakse. Anu saatis mulle kenasti toa pildi.

SAM_0436

Värvid pidid tulema sini-kollased. Ausalt öeldes tundsin veidi muret selle mererohelise seina pärast. Katsetasin seda värvi ka tekile lisades.

20140504_094158

20140504_110342

Kirjutasin Anule ka, et teki, kui sellisena, on parem ilma mereroheliseta variant. Toale jälle mõeldes… Aga Anu ja Kaido arvasid ka, et ilma mereroheliseta on vingem.  Muidugi polnud mul aimugi, mis neil plaanis on. Aga kõik minu kartused osutusid asjatuteks. Ma ei oleks iial ise selle peale tulnud, et asi nii lahendada. :)Tekike tema uues kodus 🙂

SAM_0471

SAM_0476

Pean tunnistama, et minu käeline tegevus on mind kokku viinud (enamasti kirja teel) väga vahvate inimestega. Tuli välja, et Anu on ise ka vilgas käsitöötegija. Kui soovisin pilte näha, selgus, et Anu on enamus oma meisterdamisi kingutusteks teinud ja vaid mõnda neist ka pildistanud. Aga need mõned pildid ma sain ja olen kindlal veendumusel, et nad on väärt ka teistele näitamist. Külastan regulaarselt ka isetegijate ja isetegemishooliku Irma blogisid. Uskumatu, mida inimesed oma väikeste valgete käekestega on võimelised tegema! Aga kui palju on veel neid, kes oma töid ei eksponeeri vaid vaikselt imelisi asju valmistavad!

Igal juhul Anu töid ma näitan (sain selleks Anult loa). Ja juhuks, kui kellelgi tuleb soov endale midagi tellida vm, siis Anu Pukki Rakverest on kõigi nende asjakeste autor. Tähelepanu pöörata ka tikanditele! Nagu ta ise ütleb, enamasti teeb ta oma tööd piltmälu järgi, soovides alati omalt poolt isikupära juurde lisada. 🙂 (Kuigi mind on õnnistatud erakordselt terava värvitajuga, siis selline vigur nagu piltmälu puudub jälle minul täiesti, eriti, mis detaile puudutab. Krimisarjades tunnistajatelt ikka küsitakse, kas suudaksite seda inimest meie kunstnikule kirjeldada. Enamast filmis suudetakse. Mina ei oskaks iseennastki kunstnikule nii kirjeldada, et sellest inimolendi näolapi sarnast pilti oleks võimalik joonistada. Nii, et taas minu imetlus! 🙂 )

Pilt001

Pilt026

20130810_194056

Pilt032

SAM_0459

SAM_0465

298653_161359390618266_330471628_n[1]

Pilt016

Meie Kassu tervitab kedagi  Rakverest. Aga teiste saladusi me välja ei räägi 😉

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kommenteeri