Archive for detsember, 2016

Ongi käes! Ühtlasi hakkab lõppema aasta. Mille teine pool on möödunud suur mürinaga, tuues kaasa valikuid ja neist lähtuvaid küsimusi. Nagu näiteks, kas inimene ikka peab poolesaja aastaselt kõrgharidust omandama. Kas see viib lähemale minu unistuste-elule (mille keskseks sisuks minu kujutlustes on rahulikult kasvatada oma koeri ja õmmelda lapitekke)? Kas siis, kui päevad on juba tegelikult arvel, peaks neid kulutama tegevustele, mis tegelikult ei huvita ja millest ei tõuse ei mulle ega minu patsientidele hetkel küll mitte mingit tulu? Samal ajal, kui sooviks teha veel nii palju vahvaid lapitöid. Või siis õppida muid vahvaid asju. Fotograafiat näiteks. Ostsin oma peegelkaamera aasta tagasi. Aga ajanappuse tõttu pole suutnud tema hingeellu kuigi sügavale süüvida Ja niisiis on pildid, mis siin blogiski, kvaliteetsetest fotodest väga kaugel . Ja valgust pole ka. Ainult hallus juba terve kuu aega. Täna hommikul mõtlesin, et ei postita neid pilte üldse. Paraku mul ümberpildistamise võimalus puudub, asjad juba omanikele jagatud. Ja mitu sõpra on mures olnud, et augustist saati ühtki postitust pole. No vat see õppimine… – tavatses mu poja mulle ikka vastata, kui mõnele kodutööle vihjasin. Sobib mulle paegu 😀 .  Kooli kõrvalt olen siiski natukene õmmelda jõudnud. Sõpradele nikerdasin kingituseks jõulupärgi ja käbikuuski. Tahate neid ju näha, kehvadest piltidest hoolimata. Uusaastalubadus – võtan käsile enda fotograafia-alase harimise.

Aga mõned lastetekid ja beebitekid siis.

 

 

 

 

13. detsembri hommikust kuni hilisõhtuni istusin ja silitasin oma vana sõpra. Ja adusin, et see on viimane päev koos temaga. Aeg saab otsa. Minu kallis väike Mõmmi! Tubli koer, kellega on kasvanud minu lapsed. Ja kes veel eile vapralt külaliste tulles haukus, oma kodu kaitses. Olen tänulik iga sabaliputuse ja väikese pahanduse eest! Ja tänulik, et sain olla selle päeva temaga. Ta ei väsinud rõõmustamast, kui koju tulime ja ootas aknal kõiki pereliikmeid. Mind ei olnud sageli. Täna ei kiirusta ma kusagile. Istun Sinuga ja teen Sulle pai. Kuniks elu.

Mõmmist kirjutasin pikemalt 2014 augusti postituses “Meie elu päikesed”.

 Alati, kui võtame looma, teame, et tuleb ka see päev. Hea, kui see on nii, et omanik matab oma looma. Vastupidine variant oleks kordades hullem. Uskumatu, kui tühjaks jääb tuba, kui puudub üks väike vana koer. Kõik harjumused, mis temaga seoses, muudkui tuletavad end meelde. Kuuleme tema küünteklõbinat teisest toast tulemast, öösel jalgu sirutades käib mõte, et ettevaatust, seal on ju Mõmmi. Bernidele maiust andes tahavad sõrmed murda väiksemat pala ka Mõmmile jne-jne.

 Kuidas on võimalik pisaratesse mitte ära uppuda? Ja hingerahu saada?

Pere ja sõbrad on need, kes aitavad. Kui on inimesed, kes mõistavad. Ja teadmine, et see kõik on normaalne ja käib eluga kaasas. Ja lein on lubatud. Kui ei oleks olnud seda päeva, siis poleks olnud ka 14 rõõmsat aastat. Ja elu oleks vaesem. Teraapiat vajavad ka bernid. Loomad tunnevad surma hõngu. Nad olid eriliselt vaiksed ja nukrad, koonud käppadel ja silmad mind jälgimas. Käime metsas oma sõbra šamojeediga hullamas.

 Mõmmi matsime omaenda väikesesse aeda. Sellel kohal õitsevad kogu suve lilled. Ja ta ei ole kusagil kaugel ära. Saan valvata, et küünal tema haual ei kustuks, see on mulle miskipärast nii oluline. Et seal oleks soe ja valge. Mulle tõi üks sõber Mõmmi pildi, printis siitsamast kodulehelt välja. Raamisin selle ära. Ja nüüd on ta meiega. Hing sai rahu -minul niimoodi.