Anu Lapimaailm

Archive for märts, 2016

Tegelikult ei pidanud ma sel nädalal kodus olema. Pidin viibima väga toredate inimestega imelises kohas suurepäraste sõprade juures ja tegema vahvaid asju. Vahel ei lähe kõik plaanipäraselt. Olin kodus oma kallitega ja tegin ka vahvaid asju. Asjad lähevad nii nagu nad minema peavad. Olen nii tänulik sealsetele sõpradele, kes mulle kõik need päevad sõnumeid ja videosid saatsid. Nii ma ei tundnud ennast kõigest nii kõrvalejäänuna. Aga kurb oli sügaval sisimas ikka. Ja meeleheites ütlesin oma Rainile, et sõidame siis vähemalt Lätti! Nii saigi teoks meie eilne lohutus-reis Siguldasse ja Turaidasse. Ilmselt pole Eestis ühtki inimest peale minu, kes neis paigus käinud pole. Nüüd pole siis enam ühtki, kes poleks…

Aga mõned pildid, mida ise aeg-ajalt vaataksin. Kommenteerima ma ei hakkagi. Esmalt ikka lihavõtte-jänkud

Münchhauseni muuseumis käisime ka. No mulle meeldis!  President koos Ievaga olid ka 😉

Akud said selleks korraks positiivselt laetud. 🙂

Koos munadepühadega lihtsalt peab tulema ka kevad. Nii on see alati olnud.

Seekord oli mul kindel plaan õmmelda kööki erilised ja ägedad kardinad. Midagi kollast, muud ma ei teadnud. Kui ma materjali või ideenatukese jahi käigus üht teiseringipoodi külastasin ja neid kollaseid heelgeldatud linikuid nägin, tuli mürinal inspiratsioon.  Midagi sarnast olin ka kunagi internetis näinud, niisiis päris uus ja minu väljamõeldud see idee polnud. Aga mis üldse maailmas veel järeleproovimata on. Eriti käsitöömaailmas.

Niisiis hakkasin proovima, kuidas neid päikeseid paigutada.

Sellisel alumise servaga ta valmis õmblesingi – joonistasin pliiatsiga linikute ülemised servad riidele, sik-sakitasin mööda seda joont ja lõikasin seejärel cm kauguselt sellest joonest serva, mille külge käsitsi linikud õmblesin. Ja õnnelikult akna ette riputasin. Raske on kardinat päevavalgel pildistada, isegi välku kasutades tuli pilt ikka tume. Aga mingigi ettekujutuse annab.

Ma polnud sugugi rahul. Need suured motiivid mõlemas otsas mõjusid nagu väravapostid, kuidagi kammitsevalt, muutsid ruumi väiksemaks. Ja tagatipuks oli mu köök pime. Vaatamata pereliikmete hinnangutele (päris ilus, aitab nii küll) tundsin, et see tuttav kriipimine sügaval rinnus , mis mu töid pidevalt dikteerib, muutub iga sekundiga väljakannatamatumaks. Võtsin kärmelt kardina maha, harutasin kaks äärmist linikut lahti, muutsin alaserva joone voolavaks ja lisasin mõne motiivi  ka linasele – nii sai ruum valgust juurde. Nüüd olen tõesti rahul.

Kokku kulus siis aega kaks päeva – esimene neist materjali kokkuotsimine, linase riide läbipesu, teine päev kulus triikimisele-õmblemisele.

Järgmisel hommikul, kui kogu pere veel magas, tekitasin oma majapidamisse täieliku nõiaköögi. Neli potti auras pliidil, kõigis erinevat värvi sodi podisemas. Olin nimelt otsustanud katsetada uusi looduslikke vahendeid munade värvimiseks. Hea üllataja oli punane kapsas, mis eelmise päeva proovimisel väga kenad sinakas-lillad munad andis. Sel päeval panin samuti kapsalehed potti, keetsin mis hirmus, aga sinist värvi munadele peale ei jäänud. Võtsin aga seekordseks eesmärgiks punast värvi saada. Nii mul oligi ühes potis arooniad, teises punane peet, kolmandas kirsid. Värvilahused olid üsna konsentreeritud. Keetsin ja hoidsin neis mune ikka hulk aega. Tee mis tahad – tulemus oli ikka laibalilla. Kõige kenam selles mõttes minu pruun muna, mida siis arooniates keetsin ja siis veel peedivees hoidsin ja mis kenasti tumepruuniks värvus. Koorisin ka üsna lehevaeseks ühe saunaviha – kaselehed annavad helekollase värvuse. Aga ei ühtigi – hallid munad jäid. Helekollaseks värvis roheline tee. Nagu igal aastal, kasutasin ka seekord pitsi, veidi ka villast lõnga, sik-sak paela ja kuuseoksi ja petersellilehti. Ja alati võib kindel olla mustikatele. Kui vanaema lõpuks meile tuli, tegi ta  sibulakoortega ikka need õiged ilusad munad. Sellline oli siis selleaastane munade värvimine

Mina leian, et lihavõttepühad on tagumine aeg, mil jõulupärjad peaksid peitu kolima.  Kevad ju!

Nii tore, et õunapuudel kasvud veel lõikamata – sel aastal jätame vahele. Niisiis pärjamaterjal otse aias olemas, ole ainult mees ja too oksakäärid. Kraamisin rõõmsalt oma materjalivarud koos liimipüstoliga välja ja võrudepainutamine algas.

Näitan ära diivanikatted, mida üks armas inimene soovis. Ühe poole tegin tugevamatest mööblikangastest. Jätsin 1,5 sentimeetrised õmblusvarud ja sik-sakitasin ka  kõikide detailide servad, kuna materjalid tundusid üsna hargnevad. Teist poolt sooviti beeži puuvillase kangaga, milles oleks musti kujundeid. Kindel see, et sellise kanga kauplusest leian! Muidugi moodustasin ka need pinnad lapitehnikas. Tegelikult tulid nad nii kena mustriga, et neist saaks kena lapiteki.

Kahjuks polnud mul võimalik neid interjööris eksponeerida. Siin nad mul ripuvad puu peal. Suuruseks 100 x 150 cm.