Archive for veebruar, 2016

Vahva ikka, kui beebisid sünnib! Kellele päris oma tekikest vaja. Eile sai uhkeks tekiomanikuks nädalavanune Sebastian. Teki lugu algas aga pea kuu aega varem. Vanemad on kindlad, et Sebastianist peab sirguma spordimees, kellele esimesed botased juba valmis ostetud. Ja sümboolselt olid nad nii olulised, et pidid saama ka tekile õmmeldud. Ja mina sain sellise pildi

12510143_1010696658994252_767212882_o2 (1)

Kõik muu siis tuli juurde mõelda. Esmalt leidsin internetiavarustest vahva spordibeebi ja siis oli kondikava juba olemas.

20160120_150632

Juba botaste osade väljalõikamine ja aplitseerimine võttis terve õhtu.

DSC_00087

Aga valmis ta sai. Ja jäi ikka üsna lustakas.

20160218_201152

DSC_0004

DSC_0009

DSC_0006

Prooviks õmblesin ka ühe diivanipadja. Leidsin sellise lille õpetuse internetist. Kõike ei suuda esimesel korral ette näha, seetõttu paistavad mõned pliiatsijooned.

DSC_0022

Lisaks olen vanematest kangastest õmmelnud lebopatju koertele. Ma ei tea enam, kui mitu korda. Sest hiljemalt kolmandal päeval peavad nad oma pühaks kohuseks mõne nurga katki ampsata ja  valge sisu mõnuga välja sikutada. Tuba näeb siis järjekordselt välja nagu peale lumesadu. Aga eks meil lund ju ongi nii vähe, et seda tuleb aeg-ajalt kunstlikult juurde tekitada. Kuni nad teevad vahet enda  ja kõikide teiste majapidamises leiduvate patjate vahel – ma ei erutu. Ja vaadake seda nägu – paimat looma annab ju otsida. 🙂

DSC_0014

Näitamata on veel üks tekike 2 -aastasele Maibelile. Sai valmis juba enne jõule.

DSC_0021

Katsikukingituseks Elisabethile.

DSC_0030

DSC_0032

Seekord võtsin puhkused talvel. Ja päris vahva on.  Ei tule tahtmist igal hetkel aeda joosta mõnd peenart kõpitsema või muru niitma. Saab südame rahus hommikuti välja magada, ilma, et väike sääsk nimega Süütunne juba kella neljast kõrva ei pinistaks , et kukk ja koit juba möllavad ja sina ikka  põõnad. Mulle meeldiks väga vara ärgata. Ja mulle meeldivad varajased ärkajad. Kõik minu  katsed nende sarnaseks hakata on lõppenud nii, nagu tavaliselt. Nüüd aga – olge lahked- väljas läheb valgeks sünkroonis une lõppemisega. Kütad ahju ja oled mõnusalt keras, koerad ümberringi. Õnneks piisab täiesti. Ja on lootus, et mõni arvukatest käsitöistest ideedest minu peas ka teoks saab.

Sel pühapäeval võtsin vabalt. Pliidi all krõbises tuli. Limpsisin aknast välja vaadates ja unistades oma lattet koos ilmatu piimavahu kuhjaga. Ja tundsin, et midagi võiks… Kraamisin kapist välja oma akrüülvärvide karbi ja keraamilise notsu, mille kaltsukast ostsin. Otsisin nimelt midagi, millest ägedat seebialust meisterdada.

DSC_0003

Notsu sai aga nii nunnu, et otsustasin, et kohe ta seebialusena tööle asuma ei pea.

DSC_0041

Kui nots oli ilusaks tehtud, siis avastasin, et minu dekupaažiliim on küünalde jaoks mõeldud! Loomulikult pidi siis ka üks küünal lilleliseks saama.

DSC_0036

Järgmiseks võtsin ette  oma ehetevalmistamise karbid. Hästi lihtsad kõrvarõngad, aga nii tore tunne oli nõelte ja tangidega mässata.

DSC_0027

Et kõrvarõngaid riputada, olin miskite väikeste iiriste kuivanud varred koos lahtilöönud kupardega tuppa toonud. Värvisin nad kolm korda valge akrüüliga üle (võiks veel neljandagi, miski spray – värv oleks ilmselt efektiivsem).

DSC_0019

Lõpuks istutasin ümber oma aednelgi.  Suvel elas ta terrassiserval samas potis, millega ostsin. Enne suurte külmade tulekut kolis ta tuppa aknalauale. Ja nüüd see imetegu õitseb! Mulda potis enam polnudki ja ka väetist sai viimati suvel. Tundsin end natuke rongaemana ja püüdsin sellest nüüd natukenegi andeks saada. Minu kullake!

DSC_0013

Vot sellised mõnusad pühapäeva – nokitsused.

Kas ma olen juba öelnud, kui väga mulle meeldib ilus lumine talv! Naudin iga hetke! Ja kuna koerad ja peremehed on ikka sarnased, siis mõistagi oli veel kaks, kes nagu arust ära lumes hullasid.

DSC_0086

DSC_0020

Hullavaid koeri on kõige parem pildistada sportvõttega. Ja kuna meie aparaat aina “tulistab”, kuni päästikut hoian, siis saab väga ägedaid kaadreid. Näitan ühte, mis oleks pärit nagu kurja hundi raamatust, kes kõik kolm põrsast ühe ampsuga nahka pani. Ruttan kinnitama, et kõik teised pildid on tehtud PEALE seda. Ja on tõenduseks, et Caroline on vägagi elus ja terve. Tal on kõrvad peas ja puha. Aga ausõna, iga kord ehmatan ka ise seda pilti vaadates. 😛

DSC_0040

Nüüd kohe nunnukesed jälle

DSC_0091

DSC_0102

Ja siin on arstimäng. Jasmiine, ütle “Aaa”!

DSC_0109