Archive for jaanuar, 2016

Pärast minu detsembrikuist postitust “Berni Alpi karjakoer – aasta hiljem”  on olnud palju küsimusi – kas te võtsite veel ühe koera, kas Jasmiine sai poja, kas see on Sinu poja koer jne.

Jaa, meil on nüüd kaks Berni-Alpi karjakoera! Enamus nn. koerainimesi ütleb, et õige, kaks on parem kui üks. Ja teine osa, siis mitte koerainimesed, vaatab suurte silmadega. Olen kõigile öelnud – ma ei oota ega eelda, et te mind mõistaksite. Aga meile  meeldib nii, et inimesi ja loomi on maja täis. 🙂

Oli meile ju algusest peale (algus oli siis, kui tuli Jasmiine)  selge, et ühe berniga asi ei piirdu. Ka kuudi ehitasime ju kohe suurema, et kaks koera ikka sisse magama mahuksid. Ja plaan oli jätta endale üks Jasmiine kutsikatest. Paraku düsplaasia ja käpaprobleemid ei sobi aretusega kokku. Niisiis on järgmine võimalus uus kutsikas võtta.  Kleine Sonne kennelis oli Jasmiine pesakond  novembrini viimane, kus tüdrukuid sündis.  Uut beebit otsisin kevadest saati. Otsisin ja ootasin. Tutvusin väga toredate kasvatajatega. Oma beebit ootasin ikka. Teadsin, et ta peab kuidagi tulema minu juurde ise. Nagu saatuse tahtel või nii.

Kuni sündiski Caroline. Kaimon Gerheil kennelis. Saatuse teed on kummalised. Kui käisime möödunud talvel Jasmiinega näitusekoolitusel, viibis seal ka meie nüüdne kasvataja Moonica oma Arieliga. Küsisime juba siis, millal neil järgmist pesa oodata. Vastus oli, et sügisel. Nüüd ongi nii läinud. Ka Caroline tundsin ära juba esimesel – vastsündinu pildil. Siin siin kogu Kaimon Gerheili C-pesakond. Caroline on punase paelaga.

12091373_1789252691301544_8573191454932402695_o[1]

Siin on see vahva pesa juba 3,5 nädalane

887430_1796249303935216_4990660152730204372_o[1]

Siin 4,5 nädalane , oma venna Caspariga.

1890507_1798539557039524_6721476832553873324_o[1]

 

Ja nüüd juba 6,5 nädalased ilusad tüdrukud. Koos oma õe Charlottega.

12291259_1803961963163950_8069457702779787081_o[1]

Nüüd ei jõudnud me enam lugeda päevi ega tunde, millal me oma nupsiku koju saame tuua. Ja Jasmiine ei võinud aimatagi, kui palju muutub tema elu! Jasmiinele tohutult meeldivad teised koerad. Ta tahaks nende kõigiga mängida või vähemalt ninad kokku panna ja tutvuda. Nüüd on  mängukaaslane n.ö käega katsuda 🙂

2.detsembril asusime Jüri poole teele. Jasmiine tuli kaasa. Meie uus perekonnaliige oli tulnud just pesust ja föönitamiselt ja magas peale seda väsitavat ettevõtmist laua all imepehme ja kohevana õiglaseund.

20151201_130602

Ja nüüd nad kohtusid… (pilt udune, aga hetk tähtis)

DSC_0174

Meie kasvataja koos oma perega avas äsja Jüris Deisy koertesalongi, seal meie kohtumine aset leidiski. Soovisime siin koertest kõrvuti pilti teha, mis aga lõppes nagu tavaliselt 😉

20151201_132800

Ja siis teele kodu poole. Taas Indreku süles –

DSC_0048
nagu poolteist aastat tagasi Jasmiinegi…

20140713_143920

Jasmiine nuttis terve tee ja oligi rahul vaid Indreku süles. Caroline seevastu oli vana vaprus ise. Ei mingit nuttu. Ja milleks – Jasmiine oli ju ka. Ühe väikese berni-lapse jaoks oli see ilmselt väga suur lohutus.

Koju jõudsime pimeda-hakul.  See on tiik. Millesse kutsikas minna ei tohi. Olime tiigi keskmisse sügavasse ossa jälle suure lillepoti kummuli pannund. Etteruttavalt pean ütlema, et kui esimene paarisendine jää tiiki kattis, leidsime beebi sellelt rahumeeli kõndimas, jää jalgeall pragisemas. Samal päeval tõstsin tiigi veest tühjaks.

DSC_0049

Ja siin on kuut. Ja Mõmmi. Viimane võttis asja väga rahulikult. Kui juba Jasmiine-taolise müra-karuga hakkama saadakse, siis üks pisike kutsikas ei ole ju ometi mingi probleem.

DSC_0205

Esimene söök uues kodus. Ja meil on juba koerakari. Mis tähendab, et enda kauss tuleb imeruttu tühjaks süüa. Ja siis kindlasti ka teise kauss üle revideerida.

20151201_153436

Teise koeraga on kergem. Kõik vajalikud “kommunikatsioonid” on juba olemas. Selge see, et sellise uhke söögilaua peab saama ka Caroline. Juurde ehitasime küll kaldtee terassi trepist alla. Jasmiine õpetasime kohe trepist käima, kuid juhtus ometi, et ta mängutujus või muidu kiirustades viimaselt astmelt kukkus ja haiget sai. Olen ortopeedidelt korduvalt küsinud, kas need Jasmiine käpaprobleemid ei või olla sellest. Ja iga kord eitava vastuse saanud, et lihtsalt kasvuraskused, milles meie süüdi ei ole. Ometi tahame, et vähemalt meie poolt oleks tehtud kõik, et Caroline käpakestega probleeme ei tuleks. Niisiis kaldtee. Nüüd, kuu aega hiljem, võin öelda, et see oli üks õige tegu.

20151203_102232

Nagu pildil näha, muutsime juba enne Caroline tulekut kuudi asukohta. Varem paiknes see terrassilt vaadates paremal õunapuu all. Jasmiine ei käinud kuudis. Pealegi ei tundu turvaline ükski maja, mille katusele sügisel keset õndsat und mõni pirakas õun potsatab. Aga kuna beebi juba mitu nädalat väljas oli maganud, siis mine tea. Elu oli näidanud, et kui see kuut kusagil toimima hakkab, siis on see koht otse terrassiukse vastas – et oleks hea läbi akna oma inimesi silmas pidada. Ja ühtlasi on näha sissesõidutee. Olime kuudi ikka kapitaalse ehitanud, mis tähendab ühtlasi ka korralikku kaalu. Kangidega jõuõlgu moodustades tõstsid Rain ja Indrek kuudi servi ja mina sokutasin äärte alla ümarpuitu, mida meie tubli vanaperemees Albert garaaži pööningule oli varunud. No rullikutel veeretamine on juba käkitegu. Muretsesin head kuiva põhku, millega ohtralt kuuti soojustasin-pehmendasin. Ja kui peale meie rassimist Jasmiine mitu tiiru oma majas sisse-välja käis ja siis oma terrassile mõnulema jäi, mõistsime, et jälle üks õige tegu. 🙂

DSC_0074

Meie Jasmiinekene! Tema elu  muutus tõesti! Ta on nii hea ja hella südamega koer, kelle iga pilku ja näoilmet ma tunnen. Nüüd tuli veel keegi. Ja Jasmiine oli segaduses. Ma olin arvestanud, et emotsioone tuleb mitmeid – esialgu on huvitav, siis ilmselt muutub tüütavaks ja ühel hetkel saab haiget, sest kutsika hambad on ju algul nagu nõelad. Tegime kõik, et Jasmiine ei tunneks end kuidagi vähemtähtsana – niisiis ohtralt hellust ja tähelepanu. Ma ei kujutanud aga ette, et esimesel õhtul Jasmiine astus minu pai eest ära. Ja vaatas mind korduvalt sellise pika pilguga, et ma olen sus VÄGA-VÄGA pettunud! Huhh! See ei olnud meeldiv, ausõna. Ja see ei olnud kadedus. Tean seda tunnet ajast, mil olin umbes 10 aastane. Mul ei olnud lähedastel väikesi lapsi. Nüüd aga tuli külla üks kaugem sugulane oma just käima õppinud beebiga, kes tuleb ja ajab end su põlve najal püsti ja ütleb midagi oma pudi-keeles. See oli mulle ebameeldiv, sest ma ei osanud temaga midagi peale hakata, ei teadnud kuidas temaga rääkida või millest ta aru saab. Täpselt sama tundis Jasmiine. Beebi tahtis ju mängida.  Miine oli üsna hädise näoga, kui beebi tal hammastega kõrva küljes rippus ja lahendas olukorra sellega, et hoidis edaspidi eemale. Ja tuli korduvalt õuest tuppa lootes, et ehk seda tegelast pole enam. Kui tuli öö ja Miine end minu voodi ette oma matile magama sättis, tuli sinna ka beebi. Ja pani oma pea 5 cm kaugusele! Miine talus seda paar minutit ja küsis õue. Läks mööda paar tundi, kui me muret hakkasime tundma ja vaatama läksime, lootes ta leida terrassilt, kus ta harilikult magab, kui toas palavaks läheb. Aga teda polnud. Mitte kusagil polnud. Meie suureks üllatuseks tuli Miine välja kuudist!!! Miine, kes on terve oma elu maganud minu voodi ees, kolis kolmeks ööks kuuti! Siis tulid suured tormid ja kuut asendus jälle toaga. Ausalt öeldes olime sel ööl üsna nõutud. Olime võtnud kutsika suuresti Miinele mõeldes. Ja nüüd on ta justkui õnnetu. Samas beebi oli tubli ja vapper. Ei mingit nuttu. Mängis vaikselt oma asjadega, kui juhtus enne meid ärkama ja oli rõõmsameelne ja vahva.

Esimesed õhtud meie kodus. Elutoast sai jälle mängutuba. Suur vaip asendus väiksematega, millel käpakesed ei libise ja mida kerge pesta. Ja kutsika koonu-ulatusest sai ära pandud kõik, mis talle huvi võiks pakkuda, aga mida võtta ei tohi.

DSC_0131

DSC_0285

DSC_0279

  Kui ma kolmandal päeval Jasmiine Promenaadile jalutama viisin, siis olin juba suuresti andeks saanud. Samal päeval toimus ka murrang.

Ja korraga ei olnudkui beebi lähedus enam nii vastik. Ja alguse sai sõprus, mis iga päevaga aina süvenenud on.

20151202_120552

DSC_0268

Selge see, et seda väikest putukat tuleb valvata, kaitsta ja õpetada. Ja Jasmiine teeb seda kõike pühendunult.

20151202_120218

DSC_0234

DSC_0161

Kuu ajaga on kujunenud vahvad mängud – bernitüdrukute mängud – mõlemad jorisevad ja keerutavad oma koonusid nina kirtsus -justkui hammustaks üksteist. Tegelikult nad seda ei tee. Kõige lemmikumad on sikutamismängud, mis Miinele on väga meeldinud. Kohe esimestel päevadel prooviti seda ka beebiga ja see oli unustamatu vaatepilt

DSC_0133

Sikutada saab ka palliga

DSC_0258

Katsikukingiks toodi aga vahva vorstidega köis, see on kõige lemmikum. No need näoilmed – ei mahu ju ühele pildile! 😀

DSC_0029

DSC_0037

DSC_0104

DSC_0124

Kokkuvõtvalt võin öelda, et kui ma enne Jasmiinet kahtlesin ja kõhklesin selle suure vastutuse jne ees, siis enne Carolinet ei kahelnud me hetkekski. Ainus kõhkleja oli vanaema, aga ka sellega sai kõik kiirelt korda. 🙂

DSC_0190

Bernid on lihtsalt nii head koerad, et neid pole kunagi liiga palju. Inimese elu läheb kergemaks. Looma elu läheb lõbusamaks. Selge see, et ees ootab suur töö kutsika sotsialiseerimise ja koolitustega. Aga meil on nüüd juba kogemus. Ja see ütleb, et paljud probleemid loksuvad bernikaga justkui iseenesest paika. Ja taas on meil vedanud kasvatajaga, kes on väga pühendunud ja hooliv ja usaldas meile  Caroline. Üldse olen tänu koertele tutvunud uskumatult vahvate inimestega. Olen õnnelik oma suurepärasele tugirühmale, kellelt saan alati nõu ja abi kui seda vaja peaks minema.

Kui süüvida, kellele pean olema veel tänulik, siis algallikas on minu tädi Urve, kelle juures ma esmakordselt nägin tema poja kolmekuust bernikutsikat Carliet. Kes nüüdseks on saanud endale samuti sõbra – bernipoiss Robi. Tädi Urve koos oma lastega elab meie koerakestele väga kaasa, nagu minagi ei saa mööduda nende kodukohast, ilma korrakski koeri kallistamata. Uskumatu, et üks päev võib sellisel moel muuta inimeste elu!

Caroline on nunnukene ja saab meile iga päevaga aina armsamaks. Põrandale istujale poeb ta kõhklematult sülle ja limpsib tolle lõuaotsa rõõmsalt üle. Sest kuidas sa muidu ikka näitad, et hoolid. 😉

DSC_0015

Ka on tegemist üsna häälega tüdrukuga, kes istub ja krati pilguga otsa vaatab ja haugub, ise samal ajal üles põrgates nagu väike kummipall. Kuu ajaga on beebi oma kaalu kahekordistanud. Täna, 5. jaanuaril, kolme kuuseks saanud kutsikas kaalub 15 kg. Jalad on pikaks veninud ja sabajuurel on juba jupike päris karva. Meie väike Caroline! Meid ootavad ees toredad päevad koos vahvate jalutuskäikude ja lustakate mängudega. Äkki ka mõni näitus, mine tea.

DSC_0005

Koerad on karjaloomad. Miski ei asenda neile mängu teise koeraga. Arvan, et suuresti tänu Jasmiinele kulges Caroline harjumine meie kodus üsna valutult. Ja tänu Carolinele ei ole Jasmiinel enam igav. Enne ta väljas olla ei tahtnudki. Või mis ta seal üksinda tegema pidigi. Nüüd, vaadates, milliseid tuure nad ümber maja kihutavad, koos  lumehelbeid püüavad ja kuidas sabad liputavad, sest koos on vahva, siis mõistame taas, et teise koera võtmine oli jälle üks õige tegu. 🙂

DSC_0304

Ongi uus aasta! Ja millised võrratud ilmad!

Eile võtsin võtsin maha jõulupuu. Kuna puistas juba ohtralt okkaid. Vahel olen sellega viivitanud – paar korda on puu kasvama läinud ja ühel korral hoidsime teda küll nii kaua – no kuidas puud, mida on kord juba maha võetud ja ta on ikka ellu jäänud, nüüd uuesti mõrvata.

Seekord oli kuidagi nukker ehteid kokku pakkida. Mõtlesin, kuidas ema ja Indrek meie puud ehtisid. Kõik võib muutuda hetkega ja on väga habras. Ja sellest lähtuvalt olid need väga rõõmsad jõulud. Kõik, kes kallid, said koos olla. Mida veel tahta!

DSC_0158

 

DSC_0001

DSC_0156

DSC_00059

DSC_0012

Õnnelikku uut aastat kõigile!