Anu Lapimaailm

Archive for august, 2015

Rajasime oma tiigi 10 aastat tagasi. Veidi hiljem ka kose. Veevulin on meie suvepäevade lahutamatu osa ja muudab aia justkui “elavaks”. Otsustasin nüüd, augusti viimasel nädalal, et mu konnapojad on juba nii ägedad tegelased küll, et elavad üle, kui tiigi korraks tühjaks tõstan. Kui muidu ainult puhastan ja pesen kivid, siis nüüd otsustasin ka servad uuesti laduda. Kuna muru on kasvanud kivide vahele, siis muruniitjaga sealt niita ei saa ja üldiselt pole korrektne. Samuti sai meie tänavakivide paigaldustööde käigus kannatada kosk. Kuna ka oma silm unustab kiiresti, siis üks pilt enne tööde alustamist.

Nii koristus, kui renoveerimistööde käigus on etapp, kus pilt on eriti kole ja trööstitu.

Kui on vesi, siis olgu juba meri. Ja mere kaldale on vaja ju …

Hostade lehed kolletuvad, sügis ju.

Augusti lõpul siiski jõudsime ka teha tiiru Ida-Eestisse. Kõige olulisem oli Jasmiine ema ja tema vahva pere külastus.

_i_RHX]Leoibb

Aga külastasime ka muid paiku. Nagu Alatskivi

Kallaste

Me ei olnud kunagi käinud Taevaskojas. On see vast paik. Jasmiinele meeldis ka, eriti Suur Taevaskoda

ja Väike Taevaskoda

ja Mini Taevaskoda

Koju sõitsime üle kuplite. Ja tegime triibupilte

ja lihtsalt pilte

Üks ülivahva sündmus veel. Seoses Haapsalu koertenäitusega külastas meid Jasmiine vahva vend Jack. On see vast koer! Tundub, et kõik see suur energilisus, mis Miinel pulbitseb, on Jackilt ära võetud, sest ta oli kutsikapõlvest saati pesakonna rahulikum beebi. Jack meeldis meile väga, kui kutsikat koju tooma läksime. Kuid me soovisime ju tüdrukut. Jack jõudis parimate inimesteni, keda üks näitusepotensiaaliga koer võib soovida. See, mida üks 15 kuune koerajunts juba on suutnud saavutada, on vapustav. Ka Haapsalus esines ta ülihästi ja tuli näituse Best in Show valimistel 600 koera seas teiseks. Ja kõik, mis sellest allapoole jääb. Uskumatu, millise elmuse saime, talle kaasa elades ja rõõmupisaraid valades. sest see kõik ei tule niisama. See on suur töö perekonna ja Jacki super-händleri Stella poolt! Kihutada iga paari nädala tagant kusagile näitusele, seal pikad päevad vastu pidada, imetlen, kuidas nad seda füüsiliselt ja emotsionaalselt suudavad. Aga selline see koerainimese elu on. See on hobi ja elustiil. Mis pidavad muutuma sõltuvusttekitavaks, kui õigel ajal ei ravi 😉

Meie nunnakesed. Siin Jack suuri tegusid tegemas (s.t kohtunikke võlumas) 🙂

Mul lähevad otsekohe silmad veekalkvele, kui neile päevadele tagasi mõtlen. Loodame, et kohtume veel palju kordi.

Siis jõudis kätte augusti viimane päev.  Suundusime läbi männimetsa oma paradiisiranda. See oli suve viimane päev enne suurt sügist.

Kui kõik ausalt ära rääkida nagu asi oli, siis tuleb tunnistada, et Toomkoor sai kutse külastada Haapsalu sõpruskogudust Loviisas. No milles küsimus, kui vahva seltskond koos ja selline kutse. Seda enam, et kuigi suure osa eestlaste jaoks on Soome juba avastatud maa, siis mina näiteks Loviisasse pole küll juhtunud. Üldiselt oli tegemist ikka töise laulureisiga . Kolmele päevale (mille hulgas ka tulek ja minek) mahtus kolm esinemist ja mitmed tunnid proove. Siiski saime ka ümbrust nautida ja peredega suhelda – nimelt selliste kutsete puhul toimub võõrustajate poolt peremajutus. Niisiis toimub ikka tõeline sõbrunemine ja näeb teise ilma inimeste elu ka n.ö seestpoolt. Ja see on igal juhul rikastav kogemus.

Ilmad oli selleaastase jahedavõitu suve kohta lausa kingitus.

Ma polnud varem eriti süüvinud Soome ajalukku. Tean, et on piirkonnad, kus on ülekaalus Rootsi rahvusest inimesed, nii ka Loviisa. Ja ma ei mõistnud, kuidas need rootslased  sinna on sattunud. Nüüd selgus, et see piirkond kuuluski Rootsile ja soomlased, kellele Karjala üleminek Venemaale ei meeldinud, kolisid lõuna poole. Samas on ka Loviisa olnud Venemaa oma ja suur osa arhitektuurist Vene mõjutustega. Linn ise rajati Rootsi merekindluseks aastal 1745. Loviisat armastavad paljud loomeinimesed, et seal oma talenti segamatult kunstiks vormistada. Üheks neist oli ka Sibelius. Tegemist on ikka väga rahuliku, vaikse ja idüllilise linnakesega, kust läbisõitvad kiirabiautod (mida nende päevade jooksul korduvalt nägema juhtusin) ennastunustavalt sireenitavad. No meie olematu liiklusega tänavatel tavaliselt ei huilga. Aga seal ilmselt reeglid teised.

Meid viidi ka Loviisa kõrgeima künka otsa, kus oli vaatetorn, mille otsa me kõik kribinal-krabinal ronisime ja kus Margus meist  lummavate vaadete taustal pilte tegi. Muide, peaaegu kõik selle postituse pildid ongi meie tubli Marguse tehtud.

Hoolikalt vaadates on näha tuumaelektrijaam.

Teisel päeval olime kutsutud imearmsasse Vaherkyla kohvikusse, mida omanikud juba kolmandat põlve peavad. Kogu tänava ulatuses on mõnusates värvides kaltsuvaibad. Tegelikult muidugi värvidega tehtud.

Kohviku sisustus oli mõnusalt idülliline. Naelaks muusikaga tualett, kuhu tahaks istuma jäädagi.

Vot selline reis 🙂

Sel suvel esimest korda metsa pääsedes olin nii elevil. Armastan metsa, kus männid oma  tüved samblast välja sirutavad ja mustikavarred on kutsuvalt marjadest lookas.

Uskumatu, et omameelest risti-põiki läbikammitud Haapsalu ümbrus võib pakkuda veel üllatusi. Tuli mõte otsida üles kusagile Pullapääle rajatud (Ridala valla poolt –   teerada ette niidetud ja riietuskabin paigaldatud) supelrand. Sinna suundusime poja ja Jasmiinega. Jätsime auto Aleksander III mälestusmärgi juurde. Kunagi käis Vene tsaar Pullapääl suvitamas ja küpsetanud ka lõkkel kartuleid. Ja et järeltulevad põlved seda ära ei unustaks ja keegi sellest 21. sajandil oma lapiteki-blogis kirjutaks, siis rajati paar aastat pärast tsaari surma uhke mälestusmärk, mis kunagi nägi välja nii

Ma tõesti teadsin, et see kusagil on, aga ma pole osanud seda sirelipõõsas märgata ja ausalt öeldes pole nagu otsinud ka.  Möödunud aastal otsustas miski kultuuriselts seda taastama hakata ja esimese asjana siis ilmusid taas sibulkuplid, mis nüüd põõsast välja ulatuvad.

Vot sellesama mälestusmärgi kõrvale jätsime auto ja suundusime taamaloleva lahesopi juurde. Puud on suureks kasvanud ja niimoodi meri enam ei paista nagu aastal 1896. Kõndisime lahe serva mööda läbi  lilleaasa!

Pullapääl kasvab hulgaliselt kõikvõimalikke käpalisi ja liblikõielisi , mille nimesid ma kahjuks ei tea. Puudusin sel päeval koolist, kui aasalillede osa oli 😛  Aga lutserni, raudrohu ja ristiku-nutid tunnen ikka ära. Oo, ma tundsin end nagu üks paks mesimumm, kelle suureks sooviks kõik need õied läbi sumistada (loe üles pildistada).

Sama tundis ilmselt ka Jasmiine, kes kalpsas õnnelikult kõige selle toreduse keskel ringi, korjates kindla peale karja pahasid putukaid – neid, kelle nime ei tohi nimetada. Igal juhul mõistis ta olukorda täiega nautida.

Nautisime vaikust, lõhnu ja vaateid. Hobulaid, Vormsi, Seasaar ja Noarootsi. Ja meie seljataga Haapsalu.

Alustasin seda postitust paar päeva tagasi. Pean ütlema, et olen vahepeal arenenud (elukestev õpe). Ja oskan juba nimetada enamiku õitsejate nimesid. Kusjuures ei postitanud FB aiahoolikute grupis, et ahoi, mis taim see on. Hoopis googeldasin ja leidsin nii vahva koha, nagu Siiri Konksi herbaarium. Tõeliselt hea töö on tehtud! Olen vaimustuses! http://www.cybernature.ee/herb/

Niisiis teatan nüüd uhkelt, et roosa õitseja on haisev jooksjarohi. Ülemisel  on arujumikad (all vasakul nurgas) ja emaputk.

See kollane on käokannus, lilla põldjumikas.

Ja minu koju korjatud kimbus on harilik härghein (see sini-kollane nõgese moodi), hobumaran  (kõrge kollane, lõhnab, mis meeletu), tagapool raudrohi. Paremal küljel kerakellukas.