Archive for aprill, 2015

On ikka hea asi see FB. Postitasin grupis Rohevahetus Läänemaal ja 5 minuti pärast olid kõik ligustriheki juurest väljakaevatud taimed uued kodud leidnud 🙂

20150430_170915

 Lihtsalt kevad! 🙂

20150523_215224

20150506_103252

Meie sissesõidutee on ääristatud ligustrihekiga, mille alla vana perenaine on istutanud iiriseid, flokse ja mirte. Lisaks sellele, veel sinililled, mida olen toonud, ülased, mis sinililledega ise kaasa tulnud, ja hurmavad lõhnakannikesed. Ilus see kompott ei ole. Aga jälle on olnud respekt vanaperenaise suhtes. Ja ma ei ole hea lillede väljajuurija. Iiriseid juba möödunud aastal istutasin maja otsa kasvuhoone kõrvale. Aga nüüd floksid.

Käisin kord ühe aiakujundaja loengul, kus ta rõhutas, et mõelge mitu korda enne, kui rajate lillepeenra. Sest see nõuab aega ja hoolt. Minul on lillepeenraid palju. Juba mitu suve tundub mulle, et nende harimine nõuab mult liiga palju aega. Ja ometi käisin jälle ümber maja labidas käes ja otsisin kohta floksipeenra jaoks. Õigel ajal suutsin “stopp” öelda. Otsustasin korrastada hoopis koha kilemaja kõrval, kuhu olin päevaliiliaid istutanud. Ja kus paar aastat vireles kuslapuu. Ja mis polnud “lind ega kala”. Mõtlesin selle koha korda teha, panna sinna ka paar puhmast  flokse ja roniroosi. Ja kuna meil garaažis hulk vanu telliskive, siis proovisin neist moodustada peenraäärise.

20150428_152329

Loomulikult leidis beebi, et tema ongi just see puuduolev lill. Siin ta nüüd lebab ja vaatab mind sellise näoga, et ma ei lähe siit ära. Te võite matta mind koos selle peenraga… 😛

20150428_154918

Aga õhtul köögiaknast vaadates tundus mulle, et naabermajas on tulekahju. Järgmisel hetkel, et tervet tänavat on tabanud ärklikorruste masspõleng. Kahjuks oli minu mobiilikaamera jaoks juba liiga pime. Aga ometi on aru saada, millest ma räägin. Päikeseloojang….

20150428_212533

Kohe esimesel aastal siin kodus,  11 aastat tagasi! ,  rajasime kile ja paekividest äärisega tiigi. Igal kevadel on siis üks esimesi sooja-ilma-töösid tiigi tühjakstõstmine, kõikide kivide väljavõtmine ja ärapesemine. Viimast teen lausa harja ja pesuvahendiga. Survepesur muidugi kergendab seda protsessi.

Meie tiiki armastavad väga konnad. Ja kahel suvel isegi nastik Emma. Ehmusin oimetuks, kui teda esimest korda garaažiukse ees peesitamas nägin. Ta oli igavene paks, nagu voolik. Arvasin, et pean kutsuma päästajd või kellegi, kes selle tegelase minu aiast minema viiksid. Sest nii ei saa ju elada! Või siiski? …

Emma jäi. Iga päev, kui päike garaažiesist valgustama hakkas, hakkas ta peakene vundamendi õhutusavast välja piiluma. Ja kui “õhk oli puhas”, hakkas see voolik siis välja voolama. Ja teda muudkui tuli ja tuli. Harjusime välja minnes jalge-ette vaatama. Emma peesitas paar nädalat roosipõõsa alla või seina ääres, käis tiigis ujumas ja ajas sinna maha oma naha, pistis kõik konnad nahka ja kolis paari nädala pärast minema. Sama kordus järgmisel aastal. Kus oli ta pärsi kodu või mis temast sai – ei tea. Pean ütlema, et nastikul on ilusad ümmargused silmad, rästikul seevastu kurjad. Nastikud on esivanemate head vaimud. Iga inimene peaks olema õnnelik kui nastik tema aeda kolib.

Konnad aga tahavad hirmsasti meie tiigis ka talvituda. Paraku külmub  tiik põhjani läbi ja muda ju ka ei ole, mille sisse pugeda. Seekordne talv oli erandlik ja tundub, et meie konnad kõik elus. Ja veelgi enam – imevahvad kullesed meie tiigis! Mis tähendab, et tiigipuhastus lükkub edasi, kuniks konnalapsed  minema hüppavad. Nende nimel olen valmis ilu ohvriks tooma küll ja ei lase end rohelisest tiigiveest üldse häirida.

20150426_172708

 

See oli pühapäev. Pool päeva sadas vihma. Vaevalt oli sadu lakanud, kui Rain juba kibeles poolelijäänud terrassi lõpetama. Indrekuga nad saidki õhtuks asjaga ühele poole.

20150426_180946

Ja valmiskujul siis selline. Jaaaa, on parem! Kui ma ta veel ära õlitan ja lillepottidega mõnusaks tuunin, siis peaks olema väga hea. Avasime ka selleaastase grillihooaja ja tundsime end super-mõnusalt!

20150426_190457

20150426_192714

Kuna sätitamine võttis aega, panime vorsti-liha seniks grilli sooja. Neid välja võttes … 😀

20150426_193003

Täna on esimene soe päev. Laupäev ka ja kõik naabrid siblivad rõõmsalt oma aedades. Ja linnud laulavad! 🙂

Mina võtsin end kokku ja pikeerisin ära oma paprikataimed. Paar kollast tomatit ka, aga nendega vist jäin juba lootusetult hiljaks. No küll ma need 4-5 taime ikka kusagilt saan.

20150425_120440

Edasi vajasid värskendust terrassidiivanid. Suurema juba üle-eelmisel suvel värvisin, aga ka teine vajab hädasti kaitsvat värvikihti. Niisiis võõpasin nad mõlemad üle.

20150425_124902

Sel kevadel on mul suur isu terrassi tuunida. Mulle on kogu aeg tundunud, et aia poolt vaadates on terrass nagu võõrkeha, selline kõrge, ja ei suhestu aiaga. Mõtlesime mitmeid võimalusi, kuni Rain eelmisel õhtul pakkus variandi teha trepi kõrvale ka madalam osa. Tegelikult päris alguses oligi nii planeeritud. Mõeldud – tehtud. Meie tahame kõike nüüd ja kohe. Niisiis mõõtsin, arvutasin ja lõuna paiku juba materjalid vurasid kauplusest meie poole. Kui Rain õhtul töölt tuli, hakkasime kohe pihta. No mis teha, oleme kaks sõgedat, kes on kõige õnnelikumad siis, kui saag ja trell undavad. 😛 . Ega vist naabrid ei kilju just rõõmust, kui keegi kell üheksa õhtul tööriistadega põristab. Seepärast jäi nii. Midagi tuleb ette võtta ka esiservadega, kuhu eelmisel suvel Jasmiine-beebi majjatulles bambusest serva ette panime. Nüüd on see niiskusest koledaks läinud. Vaatame – mõtleme…

20150425_194138

Tänase  kohta pole midagi ette näidata. Kuigi toimetasin terve päeva. Vahetevahel olen sellise päeva lõpuks rahutu, et olen terve päeva teinud asju, mida on VAJA teha ja pole leidnud aega teha seda, mida mulle MEELDIKS teha. No nii on. Ja et end lohutada, teen tavaliselt nimekirja kõigist tehtud pisitoimingutest ka. Mis kõik võtavad oma aja. Aga te ei soovi näha minu vereanalüüsi vastuseid (köha on kohutav) ega minu korras garderoobi ning riidekappi. Ja pilti sellest, kuidas ma süüa teen ja nõusid pesen ning põrandat küürin.  Pakendeid jäätmejaama viin ja tädi tolmuimejat remonti. Sest see on nii tavaline. See, on ka väga ebahuvitav, kuidas ma keldris moosiriiuleid tühjendan, sest selle taga on veemõõtja, millele veevärgi-mees peab ligi pääsema. Või kuidas perega õhtul filmi vaatame. Ja koeraga metsaskäigu pilte on juba mitmeid olnud. Vot selline päev.

Päike särab taevas, kuid välja minnes on ikkagi nii tuuline, et mõnuga seal miskit ei tee. Tegelikult lausa tormine. Seetõttu otsustasin ka täna salvrättide ja akrüülvärvidega mässata. Kutsusin ka tädi seltsi, kes samuti vaimustusse sattus.

20150423_140605

20150423_145910

20150423_145915

20150425_104708

20150425_105324

Äkki on siiski kõige parem hakata end liigutama. Siis ei paneks võib olla tähelegi, et köha ja peavalu ja sellised asjad. Mõtlesin, et alustan näiteks garderoobi koristamisega. Et selline väike ruum. Koristmise algatuseks tuleb see ruum teha esmalt tühjaks- ütleb minu kogemus. Jõudsin teha pooltühjaks, rohkem ei. Mul ei ole ju kusagile kiiret ka. Homme kindlasti jaksan nende talveriiete ja jalanõudega edasi mässata.

Otsustasin siis proovida vähemfüüsilist. Üks minu projektidest oli teha tutvust tehnikatega, mida tänapäeval lapsed käsitöötundides õpivad – salvrätitehnika ja kraklee. Minusuguste jaoks toimuvad õpitoad ja kursused. Mina ikka paadunud iseõppija. Niisiis otsisin õpetusi interntist, vaatasin videosid YouTubeśt, võtsin raamatukogust raamatuid. Märgiksin ära Leekpea blogi, no on jälle vahva ja mitmekülgne käsitöömeister!

Pean ütlema, et ma ei ole kunagi kasutanud akrüülvärve, nüüd ostsin neid ja lisaks krakleelakki ja dekupaažilakki ja kaks pakki salvrätikuid ja pintsleid jne. Ja tekitasin endale köögilauale õpitoa. Proovimiseks valisin ühe lillepoti ja vana luitunud kuumaaluse. Ja hakkan jalgratast leiutama. 🙂

20150422_095635

 Katsin kogu kupatuse valge akrüülvärviga. Algul pintsliga, siis läksin švammi peale üle.

20150422_100213

Edasi lõikasin salvrätist välja õunapuuõie. Eraldasin tagumised paberikihid. Ja taipasin, et valgel taustal ta ju ei paista välja kuna on ise ka valge. Niisiis tupsutasin plaadi üle oma lemmikvärviliseks.

20150422_105537

Kaks korda tupsutasin värviga ja kuivatasin fööniga. Siis meenus, et motiivi alune peab olema värvitud valgeks. Alusvärv hakkab ju salvrätikust läbi kumama. Panin motiivi õigesse kohta ja hakkasin pliiatsiga kontuure joonistama. Mille tulemusena jõuluvana ühest kohast jälle paistma hakkas. Kraapisin maha kogu eelneva värvi.

20150422_110553

Tupsutasin sinise värviga veelkord. Ja lille koha valge värviga. Ja mõistsin oma kunstiõpetuse õpetajat, kes mulle pintseldamise tundides kunagi “viit” ei pannund (üksikute eranditega, kui tal ilmselt VÄGA hea tuju oli). Küll aga võin ma osavalt käsitleda pliiatsit.

20150422_111954

Nüüd proovisin pitsimustrit moodustada, nagu Leekpea oma lõikelaudade kaunistamisel tegi. No ei saa ma sinna poolegi. AGA ma pole allaandja tüüp. Küll ma õpin 🙂

Siis asusin lille peale kleepima. Päris kenasti jäi. Aga mõtlesin, et silun pintsliga ühest kohast veel. Ja siis selles kohas enam lille polnud ja pintsli ümber ilutses miski ollus. 🙂

Lõikasin uue lille. Lugesin raamatust, et motiivi võiks korraks vette kasta, et siis haakub ta pinnaga kenasti ja ei jää õhumulle. Pistsin lille veeklaasi ja lille polnud enam – nüüd ilutses mu sõrmede ümber miski ollus. 😛 Vanad hiinlased on öelnud, et targemaks VÕIB saada praktika, vaatluse ja arutluse teel. Mulle meeldib see “võib” . Kolmas katse juba nagu täidsa on, kuigi ka õhumulle on.

20150422_131707

Võib olla oleks ta võinud niimoodi jäädagi, aga ma ju tahtsin ka krakleed proovida. Seepärast ei põdenud  veidi mäkerdatud servade pärast. Määrisin servad kaks korda lakiga kokku ja jätsin tunniks kuivama. Seejärel kandsin peale kuldse värvi. Samamoodi kaunistasin ka lillepoti, aga kuna miski kogemus juba olemas, läks see üsna ludinal.

DSC_0227

No ma ei tea, erilisi pragusid nüüd küll ei moodustunud. Mida ma valesti tegin, eks paistab edaspidiste katsetuste käigus. Äkki sõltub see laki pealekandmise suunast?

DSC_0229

Homme lakin nad veel paadilakiga üle. Ja terrassile silmailuks sobib küll.

Koertega tegime veel väikese tiiru metsas. Männimetsa värske õhk tuleb tervisele ikka kasuks.

DSC_0174

Jasmiinel on täna sünnipäev. Meie kallis tüdruk sai 11. kuuseks!

DSC_0015

Täna ma lihtsalt pidin end voodist välja saama. Jasmiinega tuli Pärnusse arsti juurde sõita, aeg ammu kokku lepitud. Eelmise päeva enesetunde järgi tundus imena, et see ka tõepoolest õnnestus. Palavik oli oma töö teinud ja tunduvalt leebemaks vaibunud. Nina ei tilkunud enam igal hetkel. Kui vaid seda köha ees ei oleks.

Ilm oli autoaknast vaadates lihtsalt imeline (aknast väljapool üsna külmatuuline). Otsustasime tagasisõiduks valida mitte kõige otsema tee. Pöörasime Audrust Tõstamaa poole ja esimesel võimalusel päris mereäärsele teele, mis viib läbi Lindi külast ja kuni Liuni välja. Tõeliselt ilusad paigad kenade merevaadetega.

DSC_0180

Liust Tõstamaa poole sõites jääb tee äärde kena männimetsaviir ja raba selle taga. Indrek ronis ka üles vaatetorni pilte tegema. Meie Miinega hoidsime madalat profiili ja pugesime autosse sooja.

DSC_0193

DSC_0192

Enne kevadist puhkusejuppi, mis kestab täpselt 17 päeva, tabas mind enneolematu inspiratsioonipuhang. Jumal teab, kust see alguse sai, aga aina kasvas pöördvõrdeliselt ooteajaga, millal seda kõike oleksin saanud teostama hakata. Pea kihises kõikvõimalikest käsitöistest ja n.ö.tuunimisalastest ideedest ja käed tundusid kohati nagu hüperaktiivsed ega suutnud paigal püsida. Plaanitud tööde (loe- rõõmude) nimekiri kasvas mitmeleheküljeliseks. No kuna ma kaks nädalat enne puhkust olin nii hõivatud tööga ja koju jõudsin vaid paaril korral, seda ka ööseks, siis mõistagi kuulus sinna nimekirja ka mitte nii elevust valmistavaid punkte, nagu näiteks “garderoob korda” , “saun korda”, riidekapp korda” jne.

Paraku ei vaimustunud minu keha mu plaanidest üldse ja arvas, et pean ikka vähemalt esimesed päevad ainult puhkama. Ja et ma seda ikka kindlalt ja korralikult teeksin, tahtis ta, et ma kohe üldse pead padjalt ei tõstaks. Või kui, siis ainult selleks, et järjekordne taskurätt nina alla torgata, või lohutuseks kraadiklaas kaenla alla pista ja veenduda, et mu organism ikka võitleb agaralt haigusega ja palavik on jätkuvalt viirusitapvas vahemikus. See on ikka uskumatu – külastan kõikvõimalikes tõbedes inimesi ju iga päev ja midagi ei juhtu. Ja nüüd, kui tulemas pingelangus, siis tuleb ka haigus.

Niisiis ei ole ette näidata mitte kõige vähematki. Sinilille pilt on ka Indreku tehtud. Meie ligustriheki alla olen neid toonud.

DSC_0146

Veel sinetab hekialune kannikestest. Ja kuidas nad lõhnavad! Isegi nohuse ninaga on tunda.

DSC_0224