Anu Lapimaailm

Archive for oktoober, 2014

Karin soovis oma kolleegile tütrekese sünni puhul kingitust. Tema soovi sõnastades jõudsime mängutekini. Olin varem teinud mesimummudega fliisist mänguteki Oliverile. See õigustas oma funktsiooni vägagi, pidas hästi pesudele vastu ja jõudis ka Liisa mängudes osaleda.

Alustuseks kõndisin Kangadžunglisse ja kuna fliisirullid olid paigutatud kõige ülemisele riiulile päris lae alla, siis sai müüjatar Ly kümme korda kribinal-krabinal mööda trepikest üles  ja rull kaenlas jälle alla ronida. Kusjuures, ta oli ette hoiatatud, et enamus neist rullidest jääb vaid 20 cm kanga jagu õhemaks.  😛 Aga ta oli nõus. 🙂

Kõige pealt valmis taust.

Siis hakkasid tegelased tulema

Ja lugu hakkas välja joonistuma

Olin unustanud, kui palju aega võtab käsitsi aplitseerimine. Päikesekiired ja metsaviir said siiski masinaga ääristatud.

Täidiseks kahekordne jäigem mahuline vatiin. Kõik kontuurjooned teppisin käsitsi. Plaanisin mõttes ääristada teki oranži kandiga. Kuid punane toob lepatriinud paremini esile.

Saarale rõõmuks! 🙂

Ühtlasi austusavaldus äsjalahkunud Heino Parsile, kelle putuka-mutuka-maailma multifilmid minu armsamate hulka kuulusid.

Ei saa me läbi Lätita. Ja minu postitus ilma Jasmiineta. Mina võiksin ennast ju tagasi hoida. Aga ma tean, et on neid, kes käivad siin just Berni – lugusid piilumas. Ja siis ma ei tahagi end tagasi hoida. Apsoluutselt! 🙂

Jasmiine on nüüd 4,5 kuune tüdrukumürakas, kaalub juba 22 kg. Mõmmikupallist on saanud väljaveninud teismeline, kellel mööda sabajoont juba õige karv lokitab. Käime kutsikakoolis ja õpime hoolega “kõrval” käimist ja “lõdva rihmaga” jalutamist – kuniks veel jõud üle käib. 40 kilone koer läheb juba sinna, kuhu tema tahab. Loomult on ta muutunud poole rahulikumaks, teab hästi, mis on “ei” ja “siia” – viimast kuuleb küll selektiivselt – kallutatult põnevamate asjade poole. Kui vaja, küsib kenasti välja. Õpime näituseasjandust. Lillepeenrad on alles – ainult mõne kaevatud auguga kaunistatud, nende pärast pole mõtet erutuda. Jalanõud on terved, v.a. paar vanu kotasid, mida ta närida tohib. Kass on elus ja viibib enamuse ajast meie seltsis. Koerale lausa ette ei jää, aga pinges ja hirmul enam ka ei ole.

 21. septembril oli Jasmiinel sünnipäev. Käisime koos Nurga puukoolis, tagasiteel külastasime Carliet, kellel, nagu meie suureks üllatuseks avastasin, on Jasmiinega ühine papa. Nii, et õde-venda! Nagu seebiooperis. Pärast veel selgub, et Jasmiine on Carlie vanaema. 😛

Ja õhtul tuli päris-pidu! Kasvataja Inge tuli külla! Koos kogu pere ja Katjaga. Katja on Entlebuchi alpi karjakoer, Jasmiinest 3 päeva noorem.

Rain kasutas ära töötasapinna jupi ja meisterdas Jasmiinele kena suurele koerale sobiliku söögilaua.

Siis veel pildid sellest, kuidas me promeneerimas käisime

naabri – Traksiga möllasime (paremat mängukaaslast annab otsida)

autoga sõitmas käisime

esimest halla-hommikut nautisime

rannajoone ära mõõtsime

Viigi viltu kallutasime (sest koer on ju otse)

Kaie Kõrbi tegime

ja hüljest

Oleksime peaaegu unustanud. 4. oktoobril oli lemmikloomade päeva puhul Horteses tore üritus. Kõige vahvam oli koerte kiirendusvõistlus. Küll seal sai alles kimada! Ja kõik plaksutasid. Kingituseks saime kolm tennisepalli, millega saama äratoomise mängu mängida. Siis meeldisime Reporteri  kaameramehele. Lõpuks tegi fotograaf veel pilti.

Elu on ikka lill!