Archive for august, 2014

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Berni alpi karjakoer on sündinud ilma selleks, et inimesi õnnelikuks teha – nii kirjutab oma blogis Katri – Helena. See lause ütleb rohkem, kui 100 muud sõna.

http://katrihelenak.wordpress.com/2014/06/19/kes-on-berni-alpi-karjakoer/

Meie Jasmiine muutub meile iga päevaga üha kallimaks. Ta on nii armas, et kogu aeg tahakski teda aina kallistada ja nunnutada. Hoiame end tagasi, sest koeral peab ikka hingamisruumi jääma.

Päevad mööduvad jõudsalt kasvades. 21. augustil sai Jasmiine 3 kuuseks. Kaalu on juba 12,5 kg, seda tuleb juurde peaaegu kilo nädalas! Öösiti magab beebi meie voodi all. Kl. seitsme paiku ilmub suur mõmmikupea voodi äärele meid kallistama ja kogu tema olemisest peegeldub ääretu rõõm, et pererahvas hakkabki liigutama ja tore päev võib alata. Minu jaoks tähendab see kiiret õueminekut koos kutsikaga – öösärgiväel ja paljajalu ( sest pastlad on ju kõik kusagile ära veetud), et esimene piss tuppa ei tuleks. Varsti olen karastatud ja võin talisuplemist harrastama hakata. Siis on Rain ka juba voodist väljas ja koerte keel hakkab limpsama – kohe tuleb meeaeg! Siis söögiaeg. Jasmiine on nagu mingi ablas kiisu, vaadates, kuidas ta sööb, võib jääda mulje, et teda on nädal aega näljas hoitud.

20140801_121923

Siis mänguaeg.

Kuni väsimus jälle võimust võtab. Siis on aeg otsida tudupaik. Milleks kõige mõnusam on jahe paekividest põrand.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sobib ka terrassidiivani alune.

20140715_113351

Või oma väikeste käpakestega kaevatud jahe auk.

20140715_121803

Toas on tore lävepakul magada – pole karta, et maha magaks, kui keegi midagi vahvat ette peaks võtma.

20140821_164752

Kui ilmad mitu nädalat hullult kuumad olid, siis pakkus jahedust külmikust võetud pudel.

20140727_225150

Mängudeks on ka mitmeid võimalusi – võib naksata kellegi varbast – see on mõnus, sest tavaliselt kiljub siis naksatav “ei” või “ai”, mis tegelikult väga lustakas. Paraku on siis kohe mäng läbi ka.

20140715_121344

Siis võib oma kummist mänguasju piiksutada

20140715_121001

Oma pehmeid mänguasju maha murda või lihtsalt nätsutada

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

kukerpalli teha

20140715_120916

lihtsalt natuke nunnu olla

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

kellegi kätte kinni hakata – aga  valu ei tohi teha. Muidu on mäng jälle läbi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja siis päästab ainult see, kui väga-väga pai  olla

OLYMPUS DIGITAL CAMERAõ

Väga vahva on ikka kaaslastega mängida!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Toas on meil lausa mängutuba!

OLYMPUS DIGITAL CAMERAVäga vinge oli mängida basseinis, kust vesi oli välja valatud. Siis sai seal joosta ja hullata nagu batuudil.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ilmatu vahva mängupaik on roosipeenar, mille keskele kellegi hoolas käsi on koera jaoks mõnusaid jahedaid puhmaid istutanud. Roosipõõsa alla on ka tore auke kaevata.

20140717_165257

Vahel saab hullata ka suure berni-poisiga Charliega. Siis võtab müramine päris metsikud mõõtmed.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Nii palju on vaja veel kasvada!

Muide, kas teate, kui raske on kutsikat pildistada. 100 klõpsust saad heal juhul kaks ilusat pilti. Enamasti jääb tulemus selline

20140717_165155

Või selline

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Kõige parem on kasutada sportvõtte režiimi. Niisiis selliste ilupiltide üle võib ikka päris uhkust tunda 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

No ja püüdke veel kenasti pildile saada kahte üleannetut koera!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Muide, päev enne Jasmiine sünnipäeva kutsus Inge meid näitusele! TAKO koerteshow, selline mitteametlik näitus, paras selle maailmaga tutvumiseks. Me polnud ju mingit näitusekoolitust saanud ja algul see kõik ehmatas. Aga tundus ka nii põnev, et ikkagi läksime. No Jasmiine oli noorim osavõtja ja käitus sellekohaselt – trallas Inge kõrval maiuse järgi ringi, kratsis oma kaelarihma, pissis ja tagatipuks tuli näituserihm tal kuidagi üle pea ja ta kimas rõõmsalt ringist minema ühe tädi sülle 🙂 Kõigil nalja kui palju! Kohtunik oli armas inimene ja andis meile ikkagi punase paela pääsemaks paremate vooru. 🙂

20140820_114351

20140820_114401

20140820_123656

20140820_123229

Igal juhul arvestades, et Jasmiinel polnud õrna aimugi, mida talt oodatakse, oli ta ikka väga vapper ja tubli juntsu. Kõige olulisem oli see, et Jasmiinele meeldis, et ta oli rõõmus teiste koertega suhtlemise üle ja küllap oli see meile kõigile vahva ja vajalik kogemus.

 

Juba kutsikaplaane pidades uurisin teistelt berniomanikelt, kus nende koerad magavad. Üldiselt meeldivat neile ikka õues. Lumehang pidavat olema kõige mõnusam koht. Kelle kuts magab kuudis, kellel trepi peal, mõni toas ja ühe kolleegi Bern isegi voodis. Kuigi seal hakkavat tal peagi palav ja siis kobib minema, aga alguses tulevat kaissu. Meie Mõmmi on ka algusest peale kaisus olnud, tema on väike koer. Aga laiutab vahel mis hirmus. Ja kui veel kass otsustab ka tulla, siis olen  nagu kreeka e nende vahel. Kui viimati Rainiga Hiiumaal käisime ja mööda praami ringi kolasime, leidsime ühe tooli, mille kõrval seinal rippus silt “lemmiklooma koht”. Kui sügavalt järele mõelda, siis meie kodus on kõik kohad lemmiklooma kohad. Meil oleks vaja silt “inimese koht”. Ja kus iganes see viimatinimetatud koht ka ei oleks, siis voodi ei ole see kohe päris kindlasti. Voodi on ikka raudselt lemmiklooma koht! 🙂 Vot nii hellitatud on meie loomad. 🙂

Igal juhul Jasmiinele oli kuuti vaja. Kuidas asi edasi kujuneb ja kus ta magama hakkab kui suureks saab, eks see siis paistab. Vähemalt võimalus on siis olemas.

Kuudi ehitamine …. ohhoo! Kuidas teha, millest teha, mis kujuga ja kui suurt, soojustatud või mitte, aknaga või ilma, ühe- või kahekambrilist, äravõetava katusega või mitte? Küll otsisime internetist erinevaid õpetusi ja küsisime teistelt. Kõige suurem abi tuli jälle Evelt, kes oma nelja Bernika kuudi kenasti igast küljest ära mõõtis, meile pildid saatis ja veel asjalikke nõuandeid kaasa andis.

Annan siis ka üksikasjaliku ülevaate meie tööst, ehk on abiks.

Joonistasin projekti, mis võimaldas kogu vajamineva materjali üsna täpselt välja arvutada ja korraga koju transportida. Ühtlasi sai järjekordse kinnituse väide, et kõik varasematest ehitustöödest alleshoitud jäägid, mida muudkui tõstan kuuri  koristades ühest seina äärest teise ja mida kahju ahju ajada – äkki hakkame midagi ehitama või tegema – tegelikult isegi koerakuuti ehitades ostad kogu materjali uue.

Esimesel õhtul valisime välja kuudi asukoha – varjulisse kohta õunapuu alla, kust on kogu maja tagakülg kenasti näha – koer tahab pere toimetustel silma peal hoida. Koorisime ära murukamara 2 X 2 m lapil. Jasmiine aitas usinalt kaasa ja oli üliõnnelik – lõpuks ometi teeb pererahvas midagi lõbusat – Bernid ju töökoerad ja kaevamine on kindlasti üks olulisemaid töötegemise viise.

20140729_213707

Kuudi alus on moodustatud 10X 5 immutatud prussidest ja metallnurkadega ühendatud. Kaks prussi mõlematpidi keskele ka. Suuruseks siis 200 X 200 cm, millest 110 cm on kuut, 90 cm terrass (Eve väga soovitas seda. Koertele väga meeldivat olla kuudi eeskojas pikutades, esikäpad terrassil.) Arvestama peaks, et esiku laiuseks 70 cm, üks pruss võiks olla selle joonel, siis hea seina kinnitada. Eve kuudi üldpikkuseks on 250 cm, aga seal elab neli koera. Meie arvetasime, et tulevikule mõeldes mahutaks kuut 2 koera. Ühele koerale siis võiks veel kitsam olla. Mida väiksem kuut, seda soojem.  Kui raam valmis, katsime kuudiosa vineeriga, keerasime kogu kupatuse teistpidi. Kuudi nurkade alla paekivitükid, et õhk kuudi alt läbi käiks. Ei tasu vist mainida, et lood on minu lemmiktööriist 😉 . Kuudiosa põranda soojustasime penoplastiga ja praod vahuga kinni. Edasi siis põrand hööveldatud servatud laudadest, terrassiosa immutatud terrassilaudadest. See oli siis teise päeva töö ja nägi välja nii

20140730_192435

Kolmandal päeval alustas Rain seinte moodustamisega. Kuudi tagaosa kõrguseks 70-75 cm, esiosa veidi kõrgem, meie arvestasime 1 m. Aga katus, mis terrassi kohal, tuleb meil kaldega ettepoole, arvasime, et nii jääb nunnum. Postid 5 X 5 cm, metallnurkadega kinnitatud.

20140730_211238

Edasi  lagi servatud laudadest (nagu põrand 9 cm laiustest). Siis katsime seinad seestpoolt vineeriga. Siin pildil justkui katus juba peal, tegelikult vihmasabin käis üle ja panime lihtsalt katuseplaadid peale senikauaks. Vaheseina post on ka juba paigas. Tagumise kambri ukseava laiuseks 50 cm, võib ka 40 olla. Kuna pealtavatavat katust ei teinud, arvestasime, et peame kuudi puhastamiseks ise saama sisse pugeda.

20140731_200408

Seinad soojustasime 5 cm paksuse penoplastiga, ikka vahuga praod kinni. Esikülje villaga, mis meil ehitusest alles oli jäänud – 10 cm paksuse lõikasin keskelt pooleks, et oleks 5 cm. Järgnes välisvoodri paigaldus. Meie kasutasime sisevoodrilauda, klambritega kinnitasime. Ukseava mõõtmed 45 X 65 cm. Eve toonitas, et koer peab saama ukseavast sisse marssida.

20140802_132458Katuse soojustasime ka 5 cm paksuse villaga, meil lihtsalt oli seda üle. Ja katsime pealt vineeritükkidega – et vill seal nagu kaetud oleks.  Siis servatud lauad jällegi, millele siis katuseplaat hakkab kinnituma. Lauad mõelamalt küljelt ühe laiuse jagu üle serva. Nende peale katusekile ja siis Ondulain plaadid. Need on kerged ja pehmed ja ei kolise kui vihma sajab.  Ostsime kaks plaati 200X 90 cm. Aga meil oli maja katusest jääke alles,  muidu oleks 4 plaati kulunud.

 Edasi moodustasime ettepoole kaldega terrassikatuse, kolm posti toeks. Noo see oli üks suur improvisatsioon töö käigus. Mõtlesime välja kaldenurga, moodustasime raami. Kuudi seinale kinnitasime horisontaalse reika, kuhu katuse aluse postid põiki lastud kruvidega kinnitasime. Raamile servatud lauad, kuhu katuseplaadid kinnitada. Naelad on nii pikad, proovisime neid ketaslõikuriga lühemaks lõigata, aga see oli raske. Rain painutas naelte otsad lihtsalt laua sisse tagasi.

20140802_203134

20140802_203839

Mul oli korteriaegadest järel puidust raamiga esikupeegel, mille klaasil kild väljas. 10 aastat ta ootas garaažis, et nüüd väärikalt kuudi ukseava raamida. Ahjaa, et akent ei teinud. Jälle Eve asjalik nõuanne. Koer ei vaata aknast välja. Mida pimedam, seda paremini ta kuudi omaks võtvat. Plaanisin peegliraami järelejäänud osast moodustada seinale sümboolse akna. Aga mulle tundub, et see on see koht, kus vähem on parem. Majake näeb ju niigi armas välja.

Unustasin vahepeal mainida, et Jasmiine aitas igati töötegemise juures kaasa 🙂 Aga püüdsime hoiduda teda keelamast kuuti segama tulla, sellest tuleb ju tema maja. Korjasime hoolikalt kokku kõik teravad pinnad, mis saagimisel tekkisid (vineer! ), penoplasti ja klaasvilla tükid ja hoidsime kruvidel ja elektrijuhtmetel silma peal.

20140730_211231

Siin siis juba majake puiduõliga üle võõbatud. Katuse harjalauad tõrvasime (no et oleks tumepruun).

20140807_211158

20140812_170543

Nurgad viimistlesime laia välisnurgaliistuga.

Seintesse puurisime ka õhutusauke, talvel saab need kinni toppida.

Vot niisusgune oli meie kuuditegu. Peaaegu nädal aega võttis koos viimistlusega. Ja kui ma kirjutan, et muudkui tegime ja panime, siis suur tegija oli ikka Rain, mina hoidsin siit-sealt lauajupist kinni ja pintseldasin.

 Koera kuuti pidavat harjutatama halva ilmaga. Praegu on tema lemmik-magamiskoht kiigealune paekivi põrand. Jasmiine on alustanud mõningate aukude kaevamist kuudi alla. Aga kuuti paneme talle toitu, vahel istume seal koos ja mängime terrassil. Ja vahel on tore kuudi “tagatoast” maiust leida 🙂

 20140812_170457

Inimestega on lihtsam. Aga meie väikesed loomad – Kassu ja Mõmmi.

20140713_153717

Mõmmi oli alguses Jasmiinest väga huvitatud. Ühel hetkel aga mõistis ta, et et see tegelane ju ei lähegi enam ära. Jääbki siia! Ja siis tekkisid pinged. Jasmiine ju tahtis mängida. Aga tema elukogemus oma pesakonnas ütles, et mängimine tähendab võidu jooksmist, teineteise näksamist ja tingimata pikali lükkamist. Mõmmi on aga vana ja habras. Tema sellist mängu ei tahtnud. Kes siis tahaks haiget saada! Samas, tuleb ju olla hea koer ja kõik ära kannatada. Kolmandal päeval näitas Mõmmi Jasmiinele hambaid ja lõrises tema peale korralikult. Ja ootas meie halvakspanu. Meie aga kiitsime teda, mispeale väikese koera enesekindlus tõusis – ta mõistis, et võib enda eest seista.

Nüüdseks, kui Jasmiine on meie juures elanud juba peaaegu kaks kuud, on olukord selline, et Jasmiine magab meie voodi all, Mõmmi voodijalutsis nagu ennegi. Hommikul, kui Jasmiine ärkab ja ta pea tudusena voodi äärele ilmub, et meid kõiki üle vaadata, võtab Mõmmi ta lõrinaga vastu, Jasmiine koon hakkab ka juba kipra minema ja haugub vastu. Nii, et peame vajalikuks juba mõlemaid tagasi tõmmata. Kuna oleme kõik õhtuti kaua üleval, püüame oma hommikust uneaega võimalikult pikaks venitada. Jasmiine jälle otsib siis endale tegevusi ja üheks nende hulgast on Mõmmilt kõikide tema mänguasjade ära pätsamine ja nendega piiksutamine. Mõmmi ei takista seda enamasti. Kuid vastutasuks veab vahel võidurõõmsalt oma voodisse Jasmiine kõige lemmikumad asjad.

Vahetevahel on nad kahekesi nagu kukupaid – näiteks autos sõites ja siis kui neile mõlemale maiust annan – kuna Mõmmi hambad väga viletsad, tuleb talle kõik hästi peeneks teha. Nii nad istuvad  minu ees ja ootavad oma järjekorda – Mõmmile, Jasmiinele, Mõmmile, Jasmiinele… toidan neid nagu linnupoegi. Tundub, et mõlemale see väga meeldib ja Mõmmi juba hästi ei tahagi oma kausist süüa. Kiidame neid alati, kui nad teineteisega rahumeelselt läbi saavad. Ja peab ütlema, et kuigi jääb mulje, et Mõmmi on Jasmiinest surmani tüdinenud, juhtus Jasmiine ühel päeval magamise ajal niuksatama. Esimene, kes kohale kimas vaatama, mis juhtunud, oli nimelt Mõmmi. Autoga sõites (meile ei mahu pähe, mis põhjusel nad mõlemad siis nii paid on) vaatab Jasmiine ainiti Mõmmile otsa. Ja kui uni võimust võtab, pistab oma nina Mõmmi kasukasse ja ohkab õndsalt – ta on ju kõigest koerabeebi!

Kui Mõmmi õue läheb, on Jasmiine tal pidevalt tihedalt kannul, laskmata teisel isegi rahulikult jalga tõsta. Ja ikka on väga lõbus teist haukudes taga ajada. Sellist käitumist keelame, aga peab ütlema, et ega see väga ei mõju. Kui Jasmiine väga häälekaks ja agressiivseks on muutunud, siis peale esimest keelamist oleme ta mõned korrad eraldanud – kõige ebahuvitavamasse ruumi. Ainult minutiks. Sellest piisab, et ta rahuneks ja solvunult magama rüntsataks.  Sageli laseme Mõmmi õue siis, kui Jasmiine toas, et ta saaks rahulikult aias ringi nuuskida.  Arvan, et kahe kutsikaga oleks kergem – nad saaksid oma müramised vähemalt omavahel ära mürada.

Kui soovime Jasmiinega kutsikakooli või kusagile minna, siis rihma peame enne kotti hakkama panema. Sest kui Mõmmi näeb, et kusagile minnakse, ei ole ta mingil tingimusel nõus maha jääma. Kui Jasmiinega midagi õpime – näiteks näituseseismist või kohale minekut, on Mõmmi kohe platsis – tema ju tahab ka õppida ja selle eest maiust saada.

Kokkuvõtvalt ütlen, et kui peres on varem koer, siis tuleb esimestest hetkedest  jälgida, et ka tema saaks piisavalt tähelepanu ja hellust. Nüüd on peres koerakari, kus kehtivad reeglid ja õigused mõlemale. Vana olija jaoks olulised asjad peavad säiluma. Ka peremehe aeg tema jaoks.

Oleme arutanud neid probleeme mitme kasvataja ja koertekoolitajaga. Nii palju kui inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Kes arvab, et koerad saavad ise oma suhtetega hakkama, osad, et kui ei saa, siis tuleb nad eraldada.  Kes arvab, et tuleb sekkuda kui vanale koerale liiga tehakse, kes arvab, et mitte.  Oleneb koerast ka. Jasmiine on bern, kes kasvab iga päevaga. Mõmmi on 12 aastane kääbuspintšeri laadne väike koer. Meie sekkume.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väga suur murekoht on meie jaoks Jasmiine suhted Kassuga, kes oli meie pere armas iseteadev kiisukene oma turvalises keskkonnas. Kutsika majjatulles põgenes ta teisele korrusele, alla ei tulnud, ei söönud ega joonud, kuigi viisin talle sinna toidu ja liivakasti, kõhnus ja käis ainult nagu vari mööda maad libisedes. Nii kahju oli! Meil kõigil. Konsulteerisin jälle kõigi tuttavatega, kellel kogemus bernide -kasside või muidu suurte kutsikate perrevõtmisega. Kõik kirjeldasid samasugust olukorda. Naabri kass kolinud näiteks maja võrra edasi, kui Pärri tuli. Osad bernid pidid maha murdma kõik kassid, kes nende territooriumile satuvad. Olin väga õnnelik, kui googeldades pildi leidsin, kus bern ja kass mõlemad peremehe süles. See peab ju siis olema võimalik!  Nii jõudsin Katri-Helena blogisse, kellega kohe ka ühendust võtsin – (koerad ikka on oma peremehe nägu – kõik bernikasvatajad, kellega suhelnud olen, on eriliselt meeldivad inimesed! 😉 ) Ka tema kass elavat teisel korrusel, vahel nühkivat end vastu koera, aga üldiselt ikkagi hoiadvat eemale. Olin kohe murest murtud kassi pärast!

Lõpuks tuli Indrek mõttele mida teha. Kui tõime kassi, siis oli Mõmmi 6 aastane. Et nad harjuksid, hoidsin neid kaks öödpäeva ühisel territooriumil, ehk siis meie voodis, mõlemat silitades ja rääkides, kui paid ja kallid nad on. Indrek arvas, et äkki peaksime kasutama sama meetodit. Tegimegi nii – läksime kogu perega elutuppa – Jasmiine – kui ta parasjagu väsinud ja unine oli, Mõmmi ja meie kõik. Kassi tõime ka ja ukse sulgesime. Ja lihtsalt vaatasime koos telekat nagu üks pere. Et kass vähemalt saaks VAADATA, kelle ja millega tegu. Nii kolm õhtut pool tundi korraga. Kass oli ikkagi hirmul ja stressis, aga istus mu süles. Jasmiine teda algul ei märganudki. Kui lõpuks nägi, siis vaatas ja vaatas ja muidugi tuli paar haugatust. Kass susises jne. Päris kokku nad ei saanud. No ei saa öelda, et see nüüd olukorra lahendanud oleks. Aga paremaks läks küll, sest juba järgmisel hommikul julges ta korraks alla tulla.  Kass kardab koera ja põgeneb ikka kärmelt üles või kusagile kapi otsa.  Üritan kassi tema ülakorrusel paitamas käia. Loomulikult pole tema elu enam endine. Olime mures, mis juhtub, kui kassil algab jooksuaeg. No nüüdseks on see üle elatud. Ühel kahtlasel vaikusehetkel nägin, kuidas Jasmiine istus imestunud näoga puusad laiali esikus, kass aeles tema nina ees. Jasmiine vaatas pea ühele ja siis teisele poole viltu, tõmbas keelega üle kassi näo ja lõpuks heitis pikali nina vastu kassi. Nendel päevadel oli Jasmiine kassi kõige suurem lohutaja. Seda suurem oli nutt, kui tavapärases olukorras kassi nuusutama hiilinud kutsikale  nina pihta valus käpalöök lajatati.

Üldiselt ootame ja loodame, et Jasmiine ikka vanemaks ja targemaks ja rahulikumaks muutub. Meie väikesed kallid loomad! Nii tahaks, et kõik võiksid õnnelikud ja rahul olla meie kodus!

 

 

 

Möödunud sügisel oma sugulasi külastades tormas meid kallistama üks ilmatu vahva pontsakas karvapall. Selgus, et nende poja Berni-Alpi Karjakoera kolmekuune kutsikas. Ma polnud sellisest tõust varem kuulnudki. Nüüd nägin, kuulsin, tundsin… Ja mu süda murdus! Nii nagu ta veel kunagi pole murdunud… Ja mitte ainult minu süda. ” Emme, ütle ÜKS põhjus, miks meil ei võiks selline juntsu olla!” õhkas Indrek. Jaa, sellel hetkel teadsin, et ükskord saab see juntsu meil olema. Aga millal on see õige aeg – seda ma ei teadnud. Minu tihe töögraafik oli takistavaks teguriks. Aga just tööl olles istusin igal vabal hetkel, kui just parasjagu kellegi elu polnud vaja päästa, arvutis, käisin mööda kennelite kodulehti, uurisin sugupuusid ja tõukirjeldusi ja vaatasin lõputult Bernide pilte. Terve aasta! Ja igal võimalikul juhul külastasin oma lemmik-Berni poissi Charlit, kes hirmsa mühinaga kasvas. Vaatasin vaimustunult, kuidas toas vaibad kahte-lehte lendasid, kui rõõmus koer ühest toast teise tuiskas. Suutsin oma unistuse ka Raini sisse süstida. Ja kui noorema poja gümnaasiumilõpp ja arvatav kodust lahkumine kaasa arvata, tundus, et õige aeg on nüüd.

 Kevadel hakkasin vaikselt kutsikate järgi ringi vaatama. Helistasin mõnele kasvatajale. Aga hirm oli. Selle ees, et mu töögraafik on endiselt tihe. Ja kas ma saan kõigega hakkama. Ja delegeerida kõike kutsikaga seonduvat teistele pereliikmetele, kui ma ise päevade kaupa tööl, see kõik tekitas kõhklusi. Rain toetas mind algusest peale. Siis aga oli Charlie saanud aastaseks, hüppas meile käppadega õlgadele, võttis minu käe hammaste vahele ja lihtsalt hoidis – sest olin kutsunud ta mängima ja kuidas sa siis mängid, kui ikka riietest sikutades ka hammastega naksates – aga mu käel oli sinikas.  Ja meile jõudis kohale, et tegemist on ikka tõeliselt suure koeraga. Jälle tõstis pead hirm. Ja otsustasime Rainiga, et stoppame korraks asja ära. Vaatame siis veel ringi, äkki leiame mõne tõu, mis väiksemat sorti ja meeldib. Leidsingi – ikka ägeda klaviatuuriklahvide töö tulemusena – koera, mis mulle ka meeldis – Leonberger. Helistasin Rainile ja teatasin tallegi uudist, aga lisasin, et ainult kaks probleemi . Esiteks on Leonbergerid veel suuremad, ikka tõelised gigantkoerad.  Ja teiseks, tahan neid mõlemaid! Rain hakkas naerma, et nelja kaupa on ikka kõige parem võtta. 🙂

Tegelikult oli minu süda ikkagi Bernide juures. Sinna ei saanud kohe midagi parata! Leidsin imetoreda kasvataja kodulehe, mida lugesin kord naerdes, kord nuttes. Ja teadsin, et olen leidnud sugulashinge, kellele ka arglikult kirjutasin. Eve vastus tegi mind nii õnnelikuks ja julgustas mind unistust teoks tegema.

http://www.hot.ee/f/frankiebern/

Mulle meeldis Eve pühendumine ja suhtumine oma koertesse, see on imetlusväärne!

Koos ootasimegi tema koera kutsikaid, kes pidid sündima täpselt minu sünnipäeval. See oli ütlemata armas ootus! Paraku – läksid need kaks pisikest vikerkaarele juba enne, kui jõudsid siia ilma sündida. Seda tunnet oli nii raske taluda! Leidsin kohe samal päeval kutsika, kes oli juba loovutusealine. Mõtlesime ka, et olen käetrauma järgselt veel kuu aega kodus, mis on ju ideaalne kutsbeebi perrevõtmiseks. Nii sõitsimegi järgmisel hommikul Kaberneeme poole, mina, Rain ja Indrek. Vaikisime peaaegu terve tee, mõeldes igaüks tuleviku peale. Ja selle peale, et elu pole nüüdsest enam endine.

Kohale jõudes võttis meid vastu Inge ja neli pööraselt armsat karvapalli, kes meid tervitama vudisid. Tegemist oli Kleine Sonne J pesakonnaga, kes olid sündinud Tartumaal Kadri juures ja kuuendast elunädalast kasvataja juures oma uusi kodusid ootamas. Kuna meie sooviks oli tüdruk, siis ainus valik oli valge kuklatutiga Jasmiine, kelle Inge soovis kaasomandisse anda.

20140713_124600

Siin ta siis ongi! Ma ei uskunud ikka veel, et see ongi minu koer! Olime väga rõõmsad tema ilusa nime üle. Hiljem saime teada, et selle imetoreda nime pani Jasmiinele Kadri tütreke, kelle lemmikuks Jasmiine olnud.  Otsutasime üksmeelset, et teist kodunime pole küll vaja välja mõtlema hakata.

Inge jagas veel lahkelt õpetusi, siis kallid ja kojusõit võis alata! Pean tunnistama, et autojuhtimine on üsna problemaatiline, kui selline nunnukas tagaistmel viibib – silmad, selle asemel, et hoolikalt liiklust jälgida, kipuvad pigem tahavaatepeeglisse piiluma. Tegime pika tee lühendamiseks kaks pissi- ja joogipeatust.

20140713_135351

20140713_135355

Sõidu ajal oldi rahul ainult Indreku süles.

20140713_143920

Koju jõudes ootas meid Mõmmi .

20140713_153722

ja vanaema, kelle süda ka kähku võita tuli – oli ju vanaema meie ettevõtmise kõige suurem pidur. Mis on ka mõistetav, arvestades meie endigi kõhklusi ja kahtlusi. Jasmiine andis ennast igatahes parima 🙂

20140713_162640

20140713_162632

20140713_154318

Edasi oli vaja tutvust teha siseruumidega.

20140713_164002

20140713_164004

Ja lõpuks tuli väsimus ja esimene uni uues kodus.

20140713_213105

Hoiatan ette, et külvan siia ohtralt pilte. Loodan, et ei tüüta kedagi päris ära. Enda jaoks rohkem, sest kõik kipub ununema. Kirjutan ka kõikidest probleemidest, mis ette tulid. Arvestades, kui palju ma ise teiste kogemusest tuge otsisin, võib olla on ka sellest postitusest kellelgi abi. Probleemid algasid kohe. Ja olen end korduvalt tabanud mõttelt, kas kergem oleks kutsbeebi või pärisbeebiga. Aga nii üks kui teine annavad ka nii palju rõõmu vastu, et kui nad juba olemas on, siis ei teki enam küsimustki, kas ilma nendeta oleks äkki ka võimalik elada. Ega ikka ei ole küll! 🙂

Esimesel ööl igatses Jasmiine oma vennakeste järgi. Piiksus ja üritas magada. Kolisin elutuppa diivanile, et ta üksi ei peaks olema. Voodisse me koera ei luba, ta kasvab nii suureks ju. Miljon korda üritas ta sel ööl diivanile hüpata. Panin käe talle takistuseks ette ja peab ütlema, et juba hommikul oli tal juba selge, et see tegevus lubatud ei ole.

20140714_114621

Mingit pesa Jasmiine ei soovinud. Ta aina otsis jahedamaid kohti – ahjuesine kivipõrand sobis hästi. Tõin ka diivani ette vana kokkukeeratud teki, aga ikka nihutas ta end põranda peale, et palav ei oleks. Ja ilmad olid tõepoolest soojad. Tegin akna pärani lahti, et ööjahedust sisse lasta. Ja olin mures, et kas ikka kutsikas peab NII kiiresti hingama. Kell neli öösel läks nutt väga suureks. Viisin ta õue, kus ta ründsti end pikali  minu jalgade peale heitis ja ohates silmad kinni pani. Istusin öösärgiga terrassitrepil, varbad kastemärjas rohus, kutsika koonuke jalal.  Kasvataja juures oli ta maganud koeramajakese all augus. Aga koos oma pesakonnaga, kellest ta nüüd puudust tundis. Paar järgnevat ööd ta veel nuttis aeg-ajalt. Siis kusagil kella 4-5 paiku ärkas, nohistas vaikselt diivani ees oma asjadega mängida. Kuni lõpuks kl.6 ajal oma nina mulle kõrvaauku torkas. Siis kallistasime ja mängisime tunnikese, kuni kl. 7 tuli esimene söögiaeg.

Koera võtmine perre on suur vastutus. Juba enne kutsika kojujõudmist hakkasime oma kodu kutsika jaoks turvaliseks muutma. Esimene, mis mulle muret tegi, oli terrassitrepp. Bernid kasvavad väga kiiresti. Luud on algul nõrgad, kuna lihased ei suuda nii kiiresti areneda ja ei paku piisvalt tuge. Nad ei tohiks kukkuda ega treppidest käia. Samas ei tohi kutsikas ka treppe karta.

20140714_135754Õpetasimegi tema käpakesi ükshaaval tõstes juba esimesel päeval trepi selgeks. Alla  samamoodi, ja meie käed olid alguses n.o. valmis tuge pakkuma. Alla tulles kippus ta viimasel astmel ikka käntsu käima. Seepärast panime alumise astme alla veel madala kasti. No seda läks vaja nädal. Ometigi juhtus vahel, et kutsikas lihtsalt rõõmust teiselt astmelt alla kalpsas ja haiget sai.Vahel tuleb ta trepist üles veidi kiirustades ja jalg saab vastu astet valu. Tegelikult siiani hoian hinge kinni kui trepp parasjagu kasutusel. Tähtis on meeles pidada, et trepil ei toimu mingit mängu, trepp on alla- ja ülesminemise koht. Terrassil ei anna ma koerale mänguasju, millega põgenedes võiks ta kiirustama hakata või kuhu jalg võib takerduda.

 Niipea kui Jasmiine hakkas huvi ilmutama meie teise korruse trepi suhtes, panime ka sellele ette beebivärava ja teisele korrusele koeral asja pole. Midagi oli vaja ette võtta ka meie kõrge terrassiga, mille esikülg siiani on avatud ja ilma piirdeta olnud. Kasutasin ära kaks vana bambuskardinat, et kutsikal ei tekiks mõtetki terrassi servalt alla hüpata.

20140714_135727

Muret tegi mulle ka tiik. Iseenesest on tegemist väikese veesilmaga. Aga seda rajades plaanisime sinna vesiroosi kasvama panna ja seetõttu kaevasime ühe osa 70cm sügavuseks , servad on selle järsud. Juba paari kuu pärast pole probleemigi, aga kutsika pärast täitsime selle sügava osa kummuli pandud suure potiga.

unnamed[1]

Järgmine ohtlik koht on meie maja all asuvasse garaaži viivat teed ääristav paekivist serv. See on pea 2 meetrit kõrge. Ja algab sealt, kus lõppeb tiigi kõrval olev lillepeenar. Nägin kord, kui ta lillevart ampsides millegi peale haukuma ja hüplema hakkas. Kartsin, et mänguhoos võib juhtuda, et ta üle serva alla kukub. Niisiis leiutas Rain sinna kohe samal päeval aiakese ette.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sellelsamal pildil ongi lillevarsi naksava kutsika seljataga 1,7 meetrine sügavik. Järgmisel pildil piire ette pandud.

20140906_190202

Arvestama peab, et kutsikas närib kõike, mis ette jääb. Ja kui see asi vähegi toidu moodi välja näeb, siis pistab selle ka nahka. Seetõttu tuleb ära peita kõik elektrijuhtmed, väikese vidinad, mänguasjad, mille küljest närides tuleks väikesi tükke,  ravimid, olmekemikaalid , mürgised taimed – sügislill, sõnajalad, nartsissisibulad! Ka elupuud pügasin siis, kui Jasmiine toas magas. Puu ümbere laotasin vana lina, millele jäi siis lõigatud kraam.

Ei ole mõtet pahandada kutsikaga, kui leiate hommikul jalanõu, mida on näksitud (suuremad kutsikad ikka närivad katki) – peremehe süü, kui need on kutsikale kättesaadavale jäetud. Selge see, et tagantjärele pole mõtet ühegi asja pärast pragada – kutsikas ei saa aru, mille eest ta riielda saab. Kui kutsikas närib midagi, mida ei tohiks – mööblit näiteks, meie nähes, siis keelame teda, aga pakume ka kohe asendustegevust, anname näiteks puupulga, mida ta närida võib, ja kiidame  – koer tahab tubli olla ja kiita saada. See on parim motivaator. Jasmiine asus küll kohe ümbrust enda ilumeelele sobivamaks kujundama. Mõned toolijalad olid liiga kandilised, esikuvaip ebahuvitavalt sile jne. Meie ei erutu liigselt, ei saa lakkamatult “ei tohi -tada”. Kutsikapõlv on ju üks kord elus! Niisiis tühja sellest odavast esikuvaibast, las ta siis tõmbab sealt niite välja. Teisi vaipu ta ei puutu. Ka elutoa suure vaiba rullisin kokku ja ostsin sinna väikesi mittelibisevaid vaibakesi, mida hea pesumasinasse toppida. Libe põrand (väljast tulles on käpad märjad, põrandapesu järgselt on põrand  niiske) on koera luudele suureks ohuks, kui ta libastub. Samuti on tal võimalus nätsutada ühte üksikut plätut, mille paariline katki. Aga see on tema mänguasjade juures. Garderoobis varjasime jalanõudele ligipääsu esialgu toolidega.

OLYMPUS DIGITAL CAMERAAlgul oli meil plaan  kutsikale keelata ka pääsu meie magamistuppa. Seal meie voodis on nimelt Mõmmi magamiskoht. Tahtsimegi Mõmmi privaatset ruumi suurendada. Kuna Mõmmi ei lepi kinnise uksega, siis tuli territoorium piirata muul moel. Kasutasime lihtsalt 30 cm laia lauda, mille ukseauku piirdeks panime ja sellest ise üle astusime. Ja kui kutsikas üritas sealt üle minna, siis ütlesime “ei” ja pöörasime tähelepanu mujale teda “siia” kutsudes ja maiust andes. Peagi sai sellest aga vahva mäng. Jasmiine läks piirde juurde ja pani käpa selle peale. Mina hüüdsin “ei” ja kususin ta enda juurde, mispeale muidugi maius järgnes. See ära krõbistatud, kihutas beebi jälle esimese asjana piirde juurde, pani käpa selle peale ja vaatas üle õla minu poole… 🙂 Tegin veel ühe vea –  et Mõmmi rahulikult süüa saaks, panin talle sinna tuppa ka toidu. Tegelikult õpetasin koera ju barjääri ületama kui maiuse teisele poole panin. Sest kutsikale selgeks teha, et see on Mõmmi oma, no see pole võimalik. Maius on maius ja sellele tuleb iga hinnaga ligi pääseda, isegi siis, kui maiust parasjagu polegi – kontrollima peab ikka minema. Paar nädalat mässasime ja lõime oma varbaid aina vastu seda lauda ära. Kuni ühel hommikul oli koer toas viis korda järjesti enne, kui jõudsime reageerida. Siis otsustasime, et meie autoriteeti õõnestab see, kui nõuame midagi, mida tagada ei suuda. Ja kui Mõmmil on tema voodi, siis ehk piisab. Ja lõpuks – kellele ei meeldiks ärgata, kui üks külm nina talle pihku poeb 😉

  Tervisemuredest esimene, millega kokku puutusime oli kõhulahtisus. Kasvataja Ingega nõu pidanult olime targemad – esimestel päevadel on stress ja see on loomulik. Tehakse vahet, kas väljaheide on kõva junn, pehme junn, aga hoiab ikka oma kuju, lasu või loik. Ja muret peaks tundma nimelt viimasel juhul. Et kui see kestab päeva ja koer loiuks muutub, tuleb arsti juurde tilga alla minna. Jasmiine kõht reageeris üsnagi, iga uue maiuse peale näiteks. Muidu on söögiks 1-st Shois kutsikatoit, see on väga kvaliteetne ja lisatoitu tegelikult andma ei pea. Samas närimiskonte ja pulki anname iga päev paar tükki. Kui on kõhuga probleem olnud, on Inge soovitanud keeta riisi ja anda seda kas ühe toidukorra, või kasvõi mitme asemel. Keedetud riisi kogus peaks olema 2 krõbinakogust. Olen keetnud lihapuljongil, näiteks hakkliha natuke. Aga võib ka lihtsalt veega keeta. Koerale väga riis maitseb. Ja kõht saab kenasti korda.

 Mõned korrad selle 6 nädala jooksul on koer ka  oksendanud. Esimesel korral oli tema enesetunne hea, elurõõm nagu ikka. Sellise ühekordse oksendamise pärast muretsema ei pea. Teine kord oli siis, kui just algas kuumalaine. Kolm nädalat 30 kraadi kuumust. See oli musta paksu kasukaga kutsikale ikka liig. Ta veetis oma päevad ainult toas jahedamaid kohti otsides. Kolmanda päeva hommik algaski ägeda niutsumisega, siis oksendati, hommikusest söögis keelduti, poeti diivani alla ja muudkui hingeldati. Kl. kahe paiku päeval hakkas mulle muret tegema, et Jasmiine pole ei söönud ega ka joonud. Oli väga apaatne. Torkasin talle veekausi nina alla, aga loiult keerati pea ära. Helistasin kohe Ingele, kes samuti äravusse läks ja soovitas koera paar tundi jälgida ja haiglasse kihutada, kui beebi jooma ei hakka. Vaene kutsake! Ilmselgelt oli tal kuumarabandus. Pistsin oma sõrmed veekaussi ja ta lakkus need kuivaks. Jootsin teda nii 5 minutit, mis peale kutsikas elavnes. Mõistlik oleks ka kutsika kubeme piirkonda panna jahedad pudelid või lapid.  Ja poole tunni pärast tundis huvi ka toidu vastu. Hiljem, kui väljas jahedaks läks, siis ka mängisime, aga vähem hoogsalt. Ja järgmisel päeval ostsin majapidamisse konditsioneeri. Seal ees kõht püsti pikutades elas Jasmiine kuumaperioodi üle. Aga kuumus on Bernidele saatuslikuks saanud. Sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega.

 Suure koerte puhul veel on ohuks mao tursumine ja keerdumine ümber oma telje. Seetõttu on soovitav, et koer peale sööki oleks mõni aeg rahus. Intensiivselt mürama temaga hakata pole hea. Olin just Ingega seda probleemi arutanud ja otsustanud söömisrežiimi nihutada rohkem une-eelsele ajale. Kui siis õhtul kutsikas üritas nagu magama jääda, aga kiunatas ja proovis teist asendit, no ei leidnud nagu kohta, nuttis ja muudkui viskles ühest kohast teise.  Nii umbes 5 minutit. Samas ta ka krooksatas korra. Ja kõik sümbtomid olid just nimelt sellised, nagu nad selle hädaga olema peaksid. Aga mao pöördumine vajab kiiret operatiivset ravi. Armas aeg – olen eluaeg inimesi ravinud, aga kutsikaga tunned end nii abituna! Lõpuks viis Rain Jasmiine õue, kus ta veelkord oksendas ja jäi peale seda rahulikult magama. Nii, et õnneks lahenes asi seekord kenasti.

Üpris kergelt reageerivad Bernidel ka silmad. Kuna kutsikas armastab kaevata, sattub silma mulda ja liiva, silmavalged muutuvad põletikuliseks ja punetavaks ja ajavad aina rähma. Puhastamiseks esialgu füsioloogiline lahus. Proovida võib kummeliteed. Kui asi läheb hullemaks, siis konsulteerida loomaarstiga. Järgmine etapp on põletikuvastased tilgad. Ja lõpuks hormoonid.

Pesta pole kutsikat esialgu vaja. Kui , siis harjutada, pestes esialgu ainult käpad ja kõhaluse näiteks. Kuid kuivatamine peaks toimuma fööniga. Niisiis vaja koera fööniga harjutada. Ja olla väga ettevaatlik, et mitte kuuma fööniga koerale valu teha. Mul on kahtlus, et Jasmiinega ongi nii juhtunud, sest ta kardab fööni mis hirmus. Kui ma enda juukseid kuivatan, haugub ta ohutust kaugusest lakkamatult. Olen jätnud fööni või tolmuimeja tööle ja tegelenud kutsikaga ja maiust andnud. Kuid lähemale kahest meetrist ta sellele surinale ei tule. Nii, et pesemisele me mõtlesime ühel õhtul, kui kasvataja Inge ei soovitanud seda teha.

Pesemine ei peaks Inge sõnul toimuma õhtul. Kui kutsikas niiske nahaga magama jääb, võivad tekkida haudumused ja kui lisandub veel nahavigastus, siis Hot-Spot. St. tekkib haudumus ja põletik, mis vajab kiiret ravi. Karv aetakse ära, haiget kohta loputatakse, vajadusel antibiootikumid jne.

Järgmine, millega varakult tutvust teha, on autosõit. Meie panime Jasmiine tahaistmele, ma istusin ise ta kõrvale, võtsin ta oma kaenla-alla. Ja tema käpp pidi tingimata olema minu kintsu peal – nii on ikka igati kindlam. Autos käitub Jasmiine nagu kukupai. Mõned nädalad hiljem pidin ise roolis olema ja panina kutsika esialgu esiistmele, lükates istme nii ette kui võimalik, et ta pidurdades alla ei kukuks. Oma koonu tahtis ta ikka mu käel hoida. Edasi juba proovisin, kuidas ta üksi tagaistmel käitub. No väga rahulikult! Lasi enda aga kohe kõhuli ja ei mingit probleemi. Meil on üks väike kauplus, mille ukse ette on võimalik hästi lähedale parkida. Hakkasin tegema kiireid poekäike – sõnagi lausumata läksin autost välja, tegin imekiire ostu ja kohe tagasi. Jasmiine nii kenasti vaatas aknast välja. Nii olen harjutanud teda mind ootama. Aga mitte pikka aega.

Kord sõitis üks auto mulle kõrvalteelt ette, olin sunnitud järsult pidurdama. Koer lendas kahe istme vahele. Peale seda toppisin istmevahed täis, panin sinna vana diivani padja ja kõrvalistuja tooli nii taha kui annab. Nüüdseks on Jasmiinel ka turvatraksid autoga sõiduks. Autosse olen koera tõstnud. Välja samuti, kuigi see läheb iga päevaga raskemaks. Aga hüppama kutsikas ei peaks.

Väga hoolikalt väldin tema ületoitmist. Kehakaal kasvab hullult kiiresti. Vaat, et kilo nädalas. Ühel hetkel hakkavad jalad pikemaks venima. Lihased ei arene nii kiiresti. Ja liigesed peavad selle massi ära kandma. Seepärast ongi eriti ohtlik treppidest laskumine – kogu kehakaal on siis esikäppadel. Oleme teinud neljandast elukuust iga päev lühikesi jalutuskäike, et lihased ikka areneksid, see on nii tähtis. Ja õige ja täisväärtuslik toit, milleks kvaliteetsed koeratoidud on parimad.

Olen seda postitust enne avaldamist täiendanud mitu kuud. Aga paigutan ta siiski siia, kusikatoomise peatüki järele. Et oleks loogiline järjestus.

Minu väikesed tarkused. Ehk on kellelegi abiks. Olen ise lõputult tänulik oma “tugirühmale”, kelle kogemustele alati loota saan.

Mida aeg edasi, seda rohkem armun Berni-Alpi karjakoera suurepärasesse iseloomu ja tarkusesse. Ja ma ei ole kahetsenud kordagi oma otsust nimelt see koer võtta.

 

Kaunist suve jätku kõigile ja suur tänu huvi tundmast, kuidas käsi käib! 😉 Ikka iga päevaga paremini käib. Aga käsitööd seekord ei tule. Aiandust ka ei tule. Tuleb pigem lemmikloomapostitus paljude mulle nii armsate piltidega. Miks praegu? Sest 13. juulil lisandus meile uus pereliige, minu ammune unistus, minu sünnipäevakingitus – Berni-Alpi karjakoera kutsikas Jasmiine. Mul oli ka enne kass ja koer. Minu võlg nende ees, et ma ei ole neist kirjutanud varem, sest neist kirjutamist on nad väärt iga karvaga sabaotsani välja.

Maalapsena on loomad mind ümbritsenud pere loomuliku osana aegade algusest peale. Talus oli suhe loomadega teistsugune – kassid olid selleks, et püüda hiiri. Koerad valvasid ketis või aedikus maja ja toas üldjuhul ei käinud. Kellelgi polnud erilist aega nendega piisavalt tegelda. Aga loomulikult neid armastati. Koju tulles koerale “pai” teha oli ikka kohustuslik. Ahju ukse ees nurruv kass tähendab mulle ideaalis kodurahu ja turvalisust. Määratlen end julgelt nii kassi- kui koerainimeseks. Samas, teades nüüd, kui teistsugune on suhe lemmikloomast koeraga, kes on tõeline pereliige, tekib valus tunne mõeldes meie Sullile ja Paukale ja Serrile, kes olid õuekoerad ja enamuse ajast jälgisid oma pere, ehk siis koerale nii olulise – tema karja – toimetamisi distansilt, saamata selles ise osaleda. Meie maja ümber puudus nimelt aed ja suuri koeri lahti lasta vanemad ei lubanud. Koer aga vajab ja suudab ka pakkuda palju rohkemat. Tunnen, et see on mu karmavõlg. Aga lapsena ei olnud minu võimuses midagi muuta.

Minu iseseisva elu esimene loom oli rott nimega Suzanna. Küll oli ta armas ja intelligentne! Elasin siis üksi ja ööpäevasest valvest koju tulles oli esimene asi kutsuda Suzannat, kes siis pliidipuude vahelt välja ilmus ja mööda minu kleidisaba mulle õlale ronis. Rott on äärmiselt tark loom. Nii vahva oli tema toimetusi jälgida, kuidas ta võidukalt pea kuklas ja saba püsti järjekordset aaret kapi taha oma “aita” vedas. Kuidas ta uudishimulikult kõik külalised üle vaatas. Susanna elas mul korteris vabalt ringi lipates. Paraku elavad rotid vaid 2 aastat ja Suzi polnud erand. Kahjuks pole mul temast ühtki pilti. Aga ta nägi välja täpselt selline – imeilusate mustade silmadega.

images9TT8CWM2

Järgmised koduloomad olid merisead. Poisid olid siis juba lasteaiaealised. Alguses isane Ruudu ja siis Nupsu-tüdruk.

Edasi tuli must kääbusküülik Viktor. Väga armas väike must jänku, tutt kahe kõrva vahel. Võtsime ta tegelikult Ruudule seltsiks. Nupsu oli oma teise pesakonna keiserlõike järgselt põletiku tõttu surnud ja Ruudu üksi kurb. Lugesin, et küülikud ja merisead moodustavad hea koosluse. Tegelikult oli küülik ikka merisea kohta liiga intensiivne, hüppas aina üle tema ja et Ruudut säästa, panime ta suurde puuri kuhu Viktor ei pääsenud. Jänkut on väga huvitav jälgida. Ta hüppab toas ringi nii tähtsa näoga, et kõikide teiste toimetused kahvatuvad tema oluliste asjade kõrval . Puhhi – raamatu jänku on ehe näide. Samuti uudistab ta kõike nii, nagu näeks seda esimest korda. Meie elasime sel ajal korteris. Jänku elupaigaks valisime köögi. Esimesed kolm päeva hoidsime köögiukse kinnisena. Ja sellest piisas, et üle lävepaku ta ei kippunud, tema territoorium oli paigas ja seal ta õnnelikult ringi kalpsas. Kahjuks leidsime ta ühel tõeliselt kuumal suvepäeval tema puurist surnuna. Kuigi olime puuri paigutanud maal kõige jahedamasse kohta. Meie armas jänku, loodan, et olid selle aasta meie juures õnnelik.

Vaikselt olime mõlgutanud koera-mõtteid, vaadanud erinevaid tõukirjeldusi jne. Korteris elamine seadis piirid koera suurusele, kuigi mulle on alati meeldinud suured koerad. Ja ikka karvasemad. 30. detsembril 2002 sündisid minu sõbranna kääbuspintšeril Donnal kutsikad. Ega ei ole mulle nii südamelähedane selline koleeriline pisike sile koer. Aga läksime kutsikaid vaatama. Ja üks neist imetillukestest oli nii armsalt mitte-pintšerlikult karvane, et otsustasime – tema me võtame. Pererahvas oli ta ristinud Mõmmiks just tema koheva kasuka pärast. Mõmmi tuli meile 2003 sõbrapäeval.

HPIM0815

Küll oli ta armas! Ja pisike! (Tema kodust kaasa tulnud sebra on 10 cm pikk!) Ja nii palju temperamenti!

HPIM0821

Kui võtame koera, siis igal juhul voodis ei hakka ta käima. Kas tuleb tuttav ette? Aga esimesed ööd on ju kutsubeebi kurb ja teeb voodi ees niuks -niuks. Loomulikult tuli ta kaissu juba esimesel ööl. Ja sinna on ta jäänud tänaseni – meie jalge otsa. Ja kui mina tööl, siis magavad nad Rainiga seljad vastamisi – nii on kindlam ja soojem. Kui Raini üks käsi hoiab raamatut, siis teine käsi sügab Mõmmi – see juhtub kohe märkamatult, et üks väike pea on end käe alla sättinud ja kõhu püsti keeranud.

100_0005

Kui Mõmmi ema Donna olevat oma pesast kõik oma mänguasjad välja loopinud, siis Mõmmile vastupidi on tema asjad väga tähtsad. Seesama elevant on tal alles praegugi. Siis veel piuksuv ahv. Kummist kondi tõime talle ka. Näitasime ette kuidas see piiksub. Mõmmi tonksas konti samamoodi ninaga ja hüppas eemale, kui “piiks” käis. Aga kont on tema tähtsamaid mänguasju. Siis veel roosa tutt. See on tegelikult karvane tolmuhari, aga roosa tutt peab kaisus olema. Vahel, kui oleme end televiisori ette sättinud, siis Mõmmi tuleb ka. Ja kindlasti koos mingi oma asjaga. Nii on see tulemine ju tunduvalt tähtsam.

sokk siia!!!

Juba kutsikapõlvest saati on Mõmmil harjumus peale sööki, kui kõht kõvasti täis, võtta oma ahv või kont ja hakata seda piiksutama, ise haleda häälega kaasa lauldes. Vahel ehmume, et mis nüüd koeral viga. Siis aga meenub, et ta ju sõi. Loomulikult, kui kõht on täis, siis on aeg kunstiga tegeleda. Aga mis tema peas sel hetkel toimub, ei oska me välja mõelda.

Kääbuspintšer on oma loomult energiline, tark ja erakordselt suure valvamisinstinktiga. Viimane on justkui tema eluülesanne! Niisiis, kui ta kellestki väga lugu peab, siis esmase asjana pätsab ta ära kojujõudnud pereliikme kinda või jalanõu, veab endale voodisse, paneb koonu selle peale ja valvab. Mõni aeg seda asja kätte ei saa. Kui tõesti väga on vaja, siis tuleb mingi kavalus välja mõelda, näiteks uksekella anda. Aga muidu oleme jätnud loomale tema rõõmu. Ta ei tee midagi katki ja peagi kaotab valvamise vastu huvi. (Väljaarvatud juhul, kui tegemist on millegi VÄGA väärtuslikuga – näiteks laua pealt pätsatud pirukas. Seda valvatakse vahel mitu päeva!)

Kui diivanil kerratõmbunult telekat vaatamast tõusta, võid päris kindel olla, et diivani ees on ootamas ainult üks suss. Parimal juhul näed Mõmmit ukse vahel seismas pastel suus – sest äkki Sa ei märganudki, et ta ühe ära viis. Ja kui veel öelda, et kes see viis ära emme sussi, no siis on väikesel koeral rõõmu niiiiii palju, et sellest ei raatsi me teda kunagi ilma jätta. Nii armas ja naljakas on see!

Kui 10 aastat tagasi tuli meie perre Rain, hakkas Mõmmi ilmutama lausa haiglast huvi tema tühjaksjoodud kohvitasside vastu. Taipasime peagi, et põhjuseks on mesi, mida Rain armastas kohvi sisse panna. Juba purki avades hakkas koerake tegema hiigelsuuri hüppeid. Sellest ajast sai alguse igahommikune rituaal – kui Rain tõuseb, siis esimese asjana saab Mõmmi purgist veidi lusikaga mett. Nagu mõmmidele kohane. Vahel kui vabal päeval kaua põõname, paneb Mõmmi oma koonu Raini kõhu peale ja valvab igaks juhuks, ükskord peab ju peremees ometigi ärkama. Lausa imetlusväärne, kui suur võib olla ühe väikese koera kannatus! Aga eksite väga kui kujutate ette, et KUI siis Rain ärkab, et siis on Mõmmi enne köögis kui tema. See oleks ju väga odav! Ei, rituaal näeb ette seda, et Mõmmi jääb voodisse, kuulab kõrvad kikkis kuidas purk avatakse ja sahtlist lusikas võetakse, siis ütleb Rain: “Mõmmi, kas sa mett tahad?” Mõmmi lausa väriseb aga laseb end oodata. Ja kui lõpuks Rain ükskõikse häälega ütleb “No eks sa ise tead”, siis on väike koer krapsti kohal ja saab oma meekese ja pai samal ajal. Ühel hommikul aga juhtus, et pereisa läks esimese asjana duši alla, Mõmmi aga arvas, et juba tööle. Oi, kus siis läks nutt lahti, sest tähtsad asjad olid jäänud ju kõik tegemata.

Minu lapsed on üles kasvanud koos Mõmmiga. Ma arvan, et see, mida tähendab koer lapsele, ei saa kuidagi ületähtsustada. Seda ei saa mõõta ega kuidagi tasuda, me jääme oma loomadele igavesti tänuvõlglasteks.

100_0002

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja sarjast “kümme aasat hiljem”

Indrek Mõmmiga

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Mõmmi on väga tähelepanelik! Ta jälgib pidevalt meie kehakeelt, saab väga hästi aru, kui telefonihelinale järgneb kellegi küllatulek ja teab täpselt, millal on koolist või töölt kedagi oodata. Ta on jätkuvalt krapsakas, küllap on oma osa ka meeprotseduuridel. Meie kallis koerake!

20140529_111021

Nagu minulgi, nii on ka Rainil olnud alati kassid. Ühel hetkel tundsime, et ilma kassita pole enam võimalik. Juulis 2006 sündisid Sirje kassil pojad, keda vaatama läksime. Kaks poega, hallivöödilisel oli juba omanik olemas. Aga meie loomad on ikka kõik mustad.

kiisipoeg

kiisuga

Septembris siis tõime Kassu tema uude kodusse (ükski muu nimi talle külge ei hakanudki). Loomulikult soovis Mõmmi selle väikese nuustaka korralikult üle nuusutada. Mida aga Kassu jälle ei soovinud ja väljendas seda küür seljas susisedes ja kõiki oma karvakesi turri ajades. Siin on näha Mõmmi järjekordne katse.

tutvumine

Selle kohtumise panin ka lapitöösse.

tutvumineL

Loomulikult soovisime, et ka Mõmmi tähelepanuta ei jääks. Kaks päeva lebasin nendega voodis, koer kõrval hüplemas ja kass kõhu peal. Ja muudkui kordasin, et Mõmmi pai, kiisu pai. Teadsin, et kui nad juba ühele territooriumile magama jäävad, siis on pool eesmärki saavutatud. Ja nii oligi. Kassikene kohanes meil kenasti.

Picture 008

kasskorvis

Mõmmiga saavad nad väga kenasti läbi. Ainult kass ütleb, kuidas elu käib. Tema on peremees. Kas teadsite, et “näu” häälitsus on suunatud ainult inimestele? Omavahel kassid seda sõna ei vaja. Ka Mõmmiga suhtleb Kassu kurrudes, nagu kassiema oma poegadega. Kui Mõmmi tuleb väljast, siis võtabki kass ta kurrudes vastu ja nuusutab hoolikalt üle.

kaisus

Joob meie kassikene ainult kraanist. Hädapärast sobib ka kartulikeedu pott või liitrine plastmassist piimakann. Aga mitte mingil juhul mõni muu anum.

nõudepesu

Kuna meie tänaval sõidab päris palju autosid, otsustasime kassi üksinda välja mitte lasta. Aga rihmaga me käisime mitu korda päevas. Talle see nii meeldis. Ja tema kehakeel oli väga väljendusrikas, kui ta ägedalt näugudes (sest inimesed ju muud keelt ei mõista!) meid korvi juurde suunas, kus tema traksid ja rihm asusid (seesama korv tema kraapimispuu otsas, milles ta väikesena magas). Loomulikult ei saa kassiga kenasti mööda aeda jalutada. Tema ikka läheb sinna, kuhu temal on plaan minna. Ja iga rohututti on vaja nuusutada 10 minutit. Samuti näkitseda minu lillepeenras üht kõrrelist, mille nime ma ei tea. Rihmaga jalutasime mitu aastat. Nüüd on kassil tema territooriumi piirid selged ja õues käime juba ilma rihmata.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

kassu profiil

Picture 046

Kassukene on minu kass. Minu paid meeldivad kõige rohkem ja minu sülle sätitakse ennast magama. Võib olla on põhjuseks just need kaks esimest päeva meie kodus. Kui silitab keegi teine, siis kannatatakse see ära, aga pärast pestakse end raevukalt veerand tundi. Kass on iseteadev ja enesekindel, see on nii võluv. Lugesin kusagilt, minu meelest peab paika:

koer peremehest – sa söödad mind ja annad mulle peavarju – sa oled vist jumal.

kass peremehest – sa söödad mind ja annad mulle peavarju – ma olen vist jumal! 🙂

tiiger

Selline rahulik oli siis elu-olu meie peres. Ja nüüd keerdus kõik peapeale. Sest meile tuli Jasmiine …