Archive for juuli, 2014

Kui keegi ütleks, et ta jaaniööl trepist alla kukkus ja oma õlavarreluu murdis, kangastuks mulle, kui paadunud kiirabitöötajale, kohe joobes jaaniline. Aga näed, mina sain sellega hakkama ilma igasuguse alkoholita. Ja mitte üks murd nagu normaalsetel inimestel, ikka kaks. Süüdi ainult savist libeda tallaga botased.

Tahtsin ju vaba suve! Maikuus oma kaht suvist puhkusenädalat veetes (ülejäänu tuleb võtta talvel, no et kõigile ikka suve veidigi jätkuks) olin nii õnnelik, et lihtsalt olen kodus ja lihtsalt istun kiigel päikese käes ja loen ja naudin ja ei pea homme tööle minema – see on nii suur luksus ja eksootika olnud kõik need aastad. Mõtlesin oma õpetajast sõbranna peale, kes on vaba kõik suved, et kuidas küll mina seda saaksin. Ja palun! Me saame kõik, mida soovime. Soovidega tuleb väga ettevaatlik, või väga täpne olla. Sest nad ju täituvad!  Omalmoel. Ja hakata nüüd virisema, et ma NII ei tahtnud – see oleks ikka äärmiselt kohatu ja taktitu. Saatusena küsiksin vastu, et kuidas sa siis tahtsid? Et sind töölt vallandataks? Või tahtsid oma selgroo katki kukkuda vastu trepinurka? Või pea? Või tahtsid insulti? Ega palju valikuid pole. Loteriivõiduke ehk – aga ma ei oleks selle pärast veel töölt koju jäänud.

Saatus valis mulle parima.

Niisiis naudin iga hetke oma kallitega oma armsas kodus. See on minu suvi!

Kas teate, et tööd jagunevad nendeks, mida saab ühe käega teha ja nendeks, mida ei saa. Muna pannile lüüa, näiteks, ei saa. Mopiga põrandat pesta – ei saa. Aga rõõmustavalt palju on jälle neid asju, mida kenasti teha saab. Neid tuleb iga päevaga juurde.  Paari päeva pärast hakkasid sõna kuulama ka sõrmed. Ja kui te nüüd arvate, et käsitöösse tuleb mitmekuuline paus, siis  – ehh-hee! Nädala pärast avastasin, et saan tikkida! 🙂

Mul viimased kuud tiksunud peas mõte tikkimist proovida, ostsin isegi Leida Kirstu raamatu. Aga respekt on nii suur, et Muhu tikandit veel ei julge. Aga proovisin arhailist tikandit.

20140701_151033

No nii, mis sellest tuleb? 🙂

20140705_184208

Sellega lähen ma laulupeole! Loomulikult lähen! Kasvõi ühe laulu, aga kaare alla pean ma saama! Läksingi! 🙂

Laulupeo nimilaul oli “Puudutus”, igaks juhuks ütlen. 🙂

20140706_100303

Kasutasin tikandi värvidena oma rahvariide seeliku triibuvärve. Ilm pööras aga nii kuumaks, et loobusin rahvariietest linase kleidi kasuks.

Pidu puudutas väga. Olin nii õnnelik! Selle üle, et mul on võimalus olla seal kaare all ja nautida laulupeo melu, et mul on meie koor ja need toredad inimesed, kellega seda kõike jagada. Et mul on mu kallid kaaslased teisest aldist, kes jäid koos minuga päris esimesele astmele ja kiivalt jälgisid, et ei puudutataks mu “valet poolt” ja olid minu kaitsemüüriks. See pidu oli üks neist hetkedest, mille nimel tasub elada.

Ohh! 😀 (õnnelik ohe)

Ja kui Sa nüüd arvad, et igal juhul lapitekkidega on ikka mitmeks kuuks ühel pool, siis jälle – eh-heee!

Kolleeg Ain tellis mult lapiteki katsikukingituseks. Nimi oli juba valmis mõeldud ja tita pidi sündima juulis. Aga nagu ikka vahel juhtub, otsustas temagi teha ühe tšiki-priki ja ilmus siia maailma palju varem. Nii väikesed titad peavad selle maailmaga kohanema kuvöösis, siis veel kosuma haiglas, ühesõnaga – olin kenasti graafikus. Idee oli olemas ja osad motiivid ka. Aga nüüd tuli jaaniöö. Ja kui mu kolleeg, kes samal ööl tööl oli, hommikul minu õnnetusest kuulis, olnud tema esimene reaktsioon : “Aga kuidas ta nüüd tekki õmbleb???” 😀

Võtsin eesmärgiks, et proovin. Ma üldiselt väidan, et ühe käega õmmelda ei saa. Vasakut kätt on vägagi vaja, et tööd masina all juhtida ja hoida.  Aga minul kukkus ta töö peale nagu halvatult või hakkas valu tegema.  Oli päris meeleheitel. Lõpuks leidsin õige kõrguse – kui õmblusmasin oli mul praktilisekt kurgu all, siis oli mul  oma käest abi ja ei mingit valu.  Loomulikult võttis kõik kolm korda kauem aega. Iga liigutus tähenda kogu kehaga õmblemist, et hädist kätt kompenseerida. Aga ma lubasin ja ei jätnud jonni. Lõikamise juures aitasid ema ja tädi vaheldumisi, sest joonlauale survet avaldada katkise käega ei saa.  Täna hommikul lõpetasin teki. Ülehomme tuleb väike ilmakodanik koju. Kujutan ette, kuidas ta tissi otsas matsutamise ajal kulmu kortsutaks, kui tema tekki ei oleks 😛

20140708_122330

20140708_12263820140708_122649

20140708_122700

20140708_122705

20140708_122733

20140708_122744

Nii mitu pilti sai nüüd kohe. Aga mu enda leht ju. Pealegi  pardipoegi ja vaimustunud näoga konnasid pole kunagi liiga palju.

Aga ikkagi – sürrr! Sest MINUGA ei juhtu ju selliseid asju…