Anu Lapimaailm

Archive for mai, 2014

Olen õnnelik, et minu kaks puhkusenädalat sattusid just sellisele ajale, kui olid tõelised kuumad suveilmad, mis lasid isegi rannamõnusid nautida, ja seda mai lõpus! Pühapäeval sõitsme Indrekuga Dirhami mere äärde. Ja juhtus see, mida avamere ääres naljalt ei juhtu – seal oli LIIGA palav.

Puhkuse teine nädal  elas üle suure ja järsu kliimamuutuse, mis aga annab aega aiatöödes häda saanud  seljal taastuda ja lubab südametunnistuse piinadeta näiteks siia ühe postituse lisada. Võib olla ka veidi käsitööd nikerdada.

Ei saa siiski lisamata jätta mõningaid  pilte möödunud nädalast, ehk siis aiast.

Vana perenaise ajast meie aeda jäänud mingi varase ja ühekordse pojengi põõsas. Lõhnab nagu päris. Nii kaunilt õitseb meil esimest korda.

Suhtun väga suure austusega endiste omanike töösse. Nemad selle maja ju ehitasid, Salme ja Albert. Albert suri varem. Salmet olen vaid ühe korra näinud, kui seda maja vaatamas käisin. Salme oli vana ja ei tulnud oma majapidamisega enam toime. Ma ei kujuta ette, mida tunneb inimene, kes on sunnitud ära müüma omaenda kätega ehitatud kodu. Kahekesi nad ju olid, lapsi ei olnud. Igal sammul, kui oleme oma kodu täiustanud, tunneme, missuguse hoolega on Albert kõiki oma ehitustöid teinud, millele kõigele on mõelnud. Salmegi suri mõned kuud peale oma kodust lahkumist. Aga naabrinaisega telefonitsi suheldes tundis ta kogu aeg huvi, kuidas uued naabrid on (st. meie) ja mis nad on teinud jne. Sel ööl, kui Salme suri, käis ta kodus. Meie koerake tundis seda. Me ei mõistnud algul, mis tal viga on. Hommikul kuulsime, et Salme, kes oli juba mitu kuud voodihaige, tõusis eelmisel õhtul  istuma ja teatas, et läheb nüüd koju. Mõni aeg hiljem ta tuligi… Loodan, et jäi rahule sellega, mida nägi. Sest meil ei ole ainsatki halba emotsiooni ei sellest, ega ühestki järgnevast ööst ega päevast meie kodus.

 Albert oli ettenägelik ja hoolas peremees. Temast oli meie garaažis selliseid vineerist tehtud kastikesi, millele juba mitu aastat tagasi lillekastidena rakenduse leidsin,  liistud äärtesse liimisin ja nad pruuniks värvisin. Sel aastal otsustasime lillekaste värskendada, Rain tegi ka uued liistud.

Mina värvisin. Aga tundsin, et ei taha enam ainult pruuni! Eestlased on teadupärast konservatiivsed, vahel tundub, et isegi liiga. Piir mingi lõbusa vidina ja maitselageduse vahel on imeõhuke (minu puhul vähemalt on see nii). Nüüd otsustasin olla vabameelne, revideerisin agaralt oma värviriiulit ja leidsin sealt imelise sinise värvi. Esimese kasti pintseldasin sellega kokku. Värv oli super, kuigi see meie majapidamises mitte millegagi ei sobitu.

Interiori baasil tehtud ka, st. pestav seinavärv tegelikult. Aga ühe suve ikka vastu peab. Teise kasti tegin põrandavärviga ikka pruuniks. Ja kogu kupatuse sidumiseks said  kolmanda kasti liistud möödunud aastal värvitud terrassidiivani värvi.

Nüüd aga käsitööst. Näitasin eelmises postituses palkmaja tehnikas tekki Anule ja Kaidole. Seoses tagasisidega veidi sellest veel.

Soovin võimaluse korral näha pilti toast, kuhu tekki soovitakse. Anu saatis mulle kenasti toa pildi.

Värvid pidid tulema sini-kollased. Ausalt öeldes tundsin veidi muret selle mererohelise seina pärast. Katsetasin seda värvi ka tekile lisades.

Kirjutasin Anule ka, et teki, kui sellisena, on parem ilma mereroheliseta variant. Toale jälle mõeldes… Aga Anu ja Kaido arvasid ka, et ilma mereroheliseta on vingem.  Muidugi polnud mul aimugi, mis neil plaanis on. Aga kõik minu kartused osutusid asjatuteks. Ma ei oleks iial ise selle peale tulnud, et asi nii lahendada. :)Tekike tema uues kodus 🙂

Pean tunnistama, et minu käeline tegevus on mind kokku viinud (enamasti kirja teel) väga vahvate inimestega. Tuli välja, et Anu on ise ka vilgas käsitöötegija. Kui soovisin pilte näha, selgus, et Anu on enamus oma meisterdamisi kingutusteks teinud ja vaid mõnda neist ka pildistanud. Aga need mõned pildid ma sain ja olen kindlal veendumusel, et nad on väärt ka teistele näitamist. Külastan regulaarselt ka isetegijate ja isetegemishooliku Irma blogisid. Uskumatu, mida inimesed oma väikeste valgete käekestega on võimelised tegema! Aga kui palju on veel neid, kes oma töid ei eksponeeri vaid vaikselt imelisi asju valmistavad!

Igal juhul Anu töid ma näitan (sain selleks Anult loa). Ja juhuks, kui kellelgi tuleb soov endale midagi tellida vm, siis Anu Pukki Rakverest on kõigi nende asjakeste autor. Tähelepanu pöörata ka tikanditele! Nagu ta ise ütleb, enamasti teeb ta oma tööd piltmälu järgi, soovides alati omalt poolt isikupära juurde lisada. 🙂 (Kuigi mind on õnnistatud erakordselt terava värvitajuga, siis selline vigur nagu piltmälu puudub jälle minul täiesti, eriti, mis detaile puudutab. Krimisarjades tunnistajatelt ikka küsitakse, kas suudaksite seda inimest meie kunstnikule kirjeldada. Enamast filmis suudetakse. Mina ei oskaks iseennastki kunstnikule nii kirjeldada, et sellest inimolendi näolapi sarnast pilti oleks võimalik joonistada. Nii, et taas minu imetlus! 🙂 )

Meie Kassu tervitab kedagi  Rakverest. Aga teiste saladusi me välja ei räägi 😉

Uskumatu, mis on juhtunud aias kolme äraoldud sooja päevaga! Tulin pärast oma megavalvet väravast sisse ja ahhetasin – see juba õitseb ja too juba ära õitsenud ja missugused aroomid!

Muru, mille Rain 4 päeva tagasi kenasti ära niitis, kolletab rõõmsalt võililledest ja valendab margaretadest. No nii tore! Aga täna siiski läheb niiduk jälle tööle. Age eelnevalt korjan vaasi toreda margaretade kimbu.

Nagu kõik aiahoolikud, ei ole ka mina mingi erand, ja pildistan igal aastal oma lilli ja vaatan neid pilte vaimustunult terve talve. Õiteaeg on ju Eestimaal nii lühike, et seda ei tohiks keegi pahaks panna 😉

Siin tõendus selle kohta, et Rain tõepoolest alles niitis muru ära. 🙂

 

Siin on juba kirju lillemuru 🙂

Minu kõige lemmikumad nartsissid juba lapsepõlvest.

Pean ütlema, et kõik lilled, mis ümbritsesid minu lapsepõlvekodu, peavad mul olemas olema. Pojengid ja talvenelgid jne. Kahjuks on mul välja läinud tumepunased ja lõhnavad topelt-tulbid, mis ka igas taluaias kohustuslikult peenral kasvasid.

Vanatädi Netil oli ka “murtud südame põesas”, mäletan, et see kartis öökülmi ja tädi ikka kattis seda hoolsalt. Mina ei arvanud sellest põõsast midagi. Minu aias on ta vaid seettõttu, et ämm ta mulle andis ja oli seetõttu oluline.  Sel aastal avastasin, kui võrratu see lill on! No vaadake, nagu kõrvarõngad ripuvad reas!

Ja täpselt nii haprad ja õrnad nagu süda.

Tuhkurenelas on pidurüüs!

Kõik need 10 aastat oma kodus, olen pidanud võitlust tuuleveskitega, ehk siis metsiku tulbiga. No et ta ei laiutaks päris igal pool. Siin puu alla võib, sest õied on tal nii ilusad ja lõhn imeline.

Meie väike kasekene. Üle tänava naabrite väravas oli suur kask, mille otsast üks seemneke ilmselt meie tiigi kõrvale lillepeenrasse maandus ja otsustas, et siin ma nüüd jään. Ühe aasta kasvas hostade vahel. Kuidagi kahju oli seda puu-last lihtsalt välja katkuda. Istutasime ta paremasse kohta. Oleme ta palliks püganud, nii, et igal aastal saab tema äralõigatud oksakasvudest ühe saunaviha. Vanust peaks olema 8 aastat. Siiani on ta olnud meiega rahul ja rõõmus.

Ja nüüd on lihtsalt puhkus! Küll vaid 12 päeva, aga inimesele, kes on aasta algusest aina ülepäeva ööpäevaseid valveid teinud, on see VÄGA SUUR ASI! Eile puhastasin ära tiigi, täna varahommikust koristan. Ütlesin telefonis Rainile ka, et meie kodu hakkab juba kodu nägu minema. Rain teatas seepeale, et kodu on kodu siis, kui sina oled kodus. See olevat mõiste “kodu” kõige olulisem komponent…   🙂  (Anu tunneb end õnnelikuna) 🙂

 

Lõppenud Eurovisioni lauluvõistluse taustal võiks sellest pealkirjast eeldada nüüd jumal teab mida. Aga ei – minu täiesti siivsad lapitööd ainult. 🙂

Enamasti teen töid siis, kui keegi soovib. Ja nii nagu keegi soovib. Vahel tuleb aga tahtmine proovida mõnd uut tehnikat või mingi kangajupp ära kasutada. Nii sünnivad näitusetekid, mille töötunde kokku lugedes kujuneksid kosmilised hinnad. Või 50 sendine tunnitasu. Selle töö mahukust mõistavad vaid tegijad ise. Minu näitusetekid on mitu aastat Ehte Käsitöö- ja Kunstikoja seinal rippunud ja nüüdseks koju tagasi jõudnud. Ega ma neist loobuda ei raatsikski, justkui oma lapsed ju kõik.  Paraku ei ole mu elamine kummist. Samal põhjusel on mul valminud ka mõned tekipealsed, mis tekiks saavad siis, kui neil omanik tekib. Nii võtavad nad vähem ruumi.

Siin siis esimene tekk, valguslaiguga. Pean tunnistama, et minu ainuke koopia, üldmulje osas. Ka värvid üsna samad, mis lapitööajakirjas.

Selle teki õmblemine oli ääretult põnev, sest alguses neid väikesi ruudukesi õmmeldes ei tea üldse, mis sellest kõigest välja tuleb. Kõik sai alguse ruudukestest, mis tuli neljaks tükiks lõigata. Iga väike õmblus tähendas -õmble -triigi-lõika, siis jälle õmble -triigi-lõika. Lugesin kokku, et pealse valmistamiseks tuli sellist liigutuste jada korrata üle 2000 korra.

Tekk on käsitsi tepitud. Mõõtmetelt sobib paremini seinatekiks, pikkus 170 cm ja siin 120 cm laial voodil.

Edasi “Merevahune”. Tegelikult on ploki ajalooline nimetus “Torm merel” . See on aeganõudev ja väga väikestest detailidest koosnev plokk.

Kui neid plokke on palju, siis hakkab muster mitmel erineval moel looklema.

Minu kangavalik oli selline

Siin jälle õmble-triigi-lõika. Viimase töö tegin šablooni järgi, et kõik diagonaalsed õmblused jääksid õige kaldega.

Minu rõhuasetus oli roosadel liinidel. Seetõttu pole valmistekil tormist juttugi, pigem mönusalt vahtuv merevesi 🙂

 

 

 

Teppisin käsitsi. Mitu nädalat kulus. Tepingu järgi näha, kuidas muster lainetab.

 

 

Lõpptulemus selline. Voodi laiuseks  160 cm, sobib ka 180-le.

 

Siia postitusse lisades pilt justkui vesine-udune. Kui pildile klõpsata, näeb täies suuruses ja parema kvaliteeediga. Ja muide, pildi sulgemiseks vajutada mitte “back” nuppu, vaid uuesti klõpsata 😉

Minu järgmine lemmiklaps on “Kuldtähe tekk” . Kõik nutikad saavad juba ise aru töö käigust ja selle mahust.

 

Minu armas Leili tõi mulle kastitäie kanganäidiseid, kus erinevast materjalist eri paksuse ja värviga, aga sama mustriga kangatükikesi papitükile klammerdatud. Selle täheteki jaoks nagu loodud! Peab ütlema, et materjali jagus ikka ülitäpselt, mõned tähesabad koosnevad 3-st imetillukesest osast. Lõikamine šablooni järgi.

Puudu tuli ka kollasest kangast. Täpselt samavärvi kangast ei leidunud ei kangapoes ega kaltsupoodide kangarestide riiulitel. Lõpuks leidsin – ühe lillelise tekikoti, mille valged lilled ruutudeks lõikasin ja ülejäänud ribad siis teki sisse kasutasin.

Kuldse tähe tekk oli mitme näituse lemmik. Nüüdseks Veiko oma.

Nagu igal kingsepal varbad paljad, nii ka minu voodi on ilma lapitekita. Aga ma väga tahan teha tekid oma kuuele armsale õelapsele. Tuuli oma roosa teki sai. Noomi sooviks oli kollane, pealis valmis, tekiks moodustub õige pea. Lydia tahtis helesinist või türkiisi. Kangapoes nägin väga ilusat sinist kangast ja väga kena kirjut kangast, kus sama sinine sees ja hallid toonid lisaks. Super-kombinatsioon. Sellest saab Lydia tekk – otsustasin nagu kuninganna Kangadzungli riiulite vahel. Saigi – väga ilus tekk! Tekiks moodustamata veel.

AGA! Asjal on üks väike “aga” . See ei ole Lydia tekk! Nii lihtne see ongi! Nii ma tunnen ja sellest tundest ma üle ega ümber ei saa. Lydia tekki näeb peagi. Kelle oma on see ilus Iiri – tehnikas tekk, seda ma veel ei tea. Kui keegi teab, öelge mulle ka 😉  Siis saab ta voodri ja vatiini ka. Mõõdud on 150 X 200 cm. Servakant tuleb sinine.

Tahtsin proovida ka üht diagonaalsete õmblustega blokki, tegelikult valmis see tekipealis enne eespool näidatuid.

Diagonaalseid õmblusi on raske õmmelda. Mis viga ruute kokku ajada või palkmaja ribasid.

Isegi šablooni järgi lõigates kipuvad ebatäpsused jääma. Üldmulje aga kena. Siin siis 120 cm voodi laiuseks. Sobib ka kitsamale voodile. Ja tekiks saab jälle siis, kui keegi tunneb temas ära “oma” 🙂

Omanikku ootab minu “Pikantne tekk”, arvan, et just need värvid sobivad selle omadussõnaga kokku. Teki pealis oli mitu aastat valmis ja ootas, ei tea , mida. Ühel heal päeval sai ta lillad servakandid, mis olid nagu täpiks “i” peal. Ja tekk oma täies ilus. Jälle näitusekogemusega.

 

Minu roosa-roosiline tekk sündis möödunud suvel. Sõbrad Soomest,  Tuula ja Vesa, soovisid voodikatet. Nende kodus valitses samblaroheline värv. Tegin kaks tekki, millest Tuula valis samblarohelise Iiri tehnikas teki. Minu roosiline jäi alles. Tegemist suure tekiga (240X240) paksu mahulise vatiiniga tehtud. Jätab toas väga uhke mulje, isegi parema, kui piltidel. Kui keegi soovib, siis tekk peaaegu valmis ja täidsa vaba.

 

 

 

No-nii! Kohe kergem hakkas (nagu ikka peale kappide tühjendamist) 🙂 Aga võin saladuskatte all kinnitada, et seal leidub veel nii mõndagi, mis puudutab pooleliolevaid ideid.

Täna ehk jõuan ka oma aeda. Kus, räägitakse, et on juba kevad! Pole olnud mahti isegi oma lilli vaadata. Ükd kord ikka vaatasin 🙂

 

Ja Jasperi toa aknast vaatasin ka …

 

 

 

 

Ei suutnud ploomiõite piltidest vailda seda KÕIGE ilusamat. Las nad siis olla siin kolmekesi.  Lõppude lõpuks õitsevad ploomid vaid korda aastas 🙂

 

 

 

 

 

Esitlen Anu ja Kaido palkmaja tehnikas tekki. Värve sooviti analoogseid Pille ja Michaeli tekiga minu galeriis. Täpselt samu kangaid mul enam pole, aga määrav on üldmulje.

Peab ütlema, et üle hulga aja oli palkmaja päris tore õmmelda. Ja abilistest ei tulnud ka puudust 😉

Tekk teppimise ootel. Nii nõelatasin kõik plokkide ühendusõmblused. Sest – mida rohkem nõelu, seda vähem ebameeldivaid üllatusi teppimise ajal. Kasutasin värvitut niiti.

Ja valmis! 🙂

 

 

 

Kairi soovis kord oma väikesele sugulasele katsikukingiks tekki. Saatis ise kangad. Hullupööra kirjud kangad, mis algul lausa ehmuma panid  – kuidas ma suudan nad ühele pinnale ära mahutada. Kusjuures tegu imeilusate mustritega, mida nagu kõiki oleksin soovinud eksponeerida ja rõhutada. Kõigist minu leiutatud variantidest valis Kairi selle, ise muudkui julgustades, et las ta olla, las ollagi nii kirju! Nii tore tekike tuli välja.

 

 

 

 

 

 

 

Nüüd aga on Richardile sündinud väike õde, kes samuti kirju-mirjut tekki vajas. Niisiis tulid mulle jälle smartpostiga toredad kangad.

Sooviks oli Richardi tekiga sarnane üldmulje. Katsetasin 8 erinevat varianti.

 

 

Kairiga on tore koostööd teha. Mina kõhklen ja kahtlen ja proovin seda ja teist ja kolmandat varianti. Kairi vaatab ja teatab kindlalt ja selgelt – selle paneme lukku. 🙂

Siin siis tekipealis kokkuõmblemist ootamas.

Ja lõpptulemus selline. Olge lahked – Deili tekk.